Monthly Archives for veebruar 2007

Ploomi top 3

Ploom armastab üldiselt muusikat väga. Isegi minu mitte kõige viisipidavamas esituses (puhtast armulikkusest). Talle meeldivad peaaegu kõik laulud. Polkast rokini. Aga üle kõige ikkagi need kolm (ja nimelt toodud järjekorras) – lood, mis panevad Ploomi kõiki muid tegevusi katkestama ja jäägitult tema tähelepanu haaravad ning naeratuse näole toovad:

3. Propeller “Die Woche” (kaasa arvatud uusversioon)
2. “Sibulapoiss Cipollino” parandatud ja täiustatud versioon
1. Vaiko Eplik ja Eliit “Poisid, meil on veel 15 minutit”

Vana Muine

Eelmise sissekande täienduseks: võtnud motoks “Igas tunnis vaks või kaks!” hakkas Ploom sama päeva õhtul istuma. Esialgu küll veel ühe käega padjast või minu põlvest kinni hoides, aga aegajalt juba täitsa sirge seljaga.

Eile lõuna ajal käisid meil külalised (üks Ploomi kahest lähemast sõbrast, omakandimees, koos oma vanemate ja vanaemaga), õhtul vaatasime telkust kleite. Ei noh, muidu polnud viga, aga no mina ei tea… et keegi tuleb truu abikaasaga, see on ju kena, aga sealsamas – kepp abikaasaga? No olgu peale, et abikaasaga, aga ikkagi… presidendi vastuvõtul! Ma vist olen ikka vanamoodne inimene, kuidagi sündsusetu tundub nagu.

Ploom aga näitas üles otse enneolematut tublidust ning mängis terve vastuvõtu aja kenasti omaette põranal, kordagi kisa tõstmata. No eks ta sai aru, intelligentsusest pakatav, nagu ta meil on, et kui daamed kleidimoode vahivad, siis võid sa kuuekuusena kasvõi kõndima hakata, tulla ja emale õlale koputada, vastuseks kõlaks ikka: “Oota, poja, ma praegu ei saa,” ja kellelgi poleks mahti su poole pilkugi heita…

Hihihimaalaja

Ploom pürib kõrgustesse. Kui ma tema juures maas istun (niiviisi saab igaüks kõige rahulikumalt omi asju toimetada), ronib väga visalt ähkides mulle sülle. Ja lööb hambad hellalt kintsu.

Tagasi tippspordis

Ploom teeb juba neli sammu käpuli. Muidugi, kui U-mäni veekauss või mõni muu ahvatlus parasjagu silme ees küütleb, on eelistatud liikumisviisiks jätkuvalt kiire kõhtlibisemine, ent kui liikumine toimub puhtalt liikumise rõõmust, siis läheb käpuli nagu vana mees!
Hambumus annab ka lootusi, üks käsi on kogu aeg küünarnukini suus. Väino kingitud Homer Simpson, uus lemmikmänguasi, on tõestanud oma efektiivsust igemesügajana. Aitäh, Väints!
Tänane lõunalaua-theme song oli “Isand Kõrvitsal mahukas maa-jaaas…”. Isand Kõrvits osutus seni kõige populaarsemaks toiduks ning viimaseid riismeid lõualt kraapides tõotas Ploom pühalikult, et kohe, kui kirjutama õpib, saadab põllumajandusministeeriumisse kirja ning teeb ettepaneku valida kõrvits Eesti rahvusköögiviljaks.
Aga praegu ta magab.

Vannihai

Ploomist on saanud vannihai. Ja mitte niisama, vaid kõigi vannihaide kuningas. Alguses, kui Ploom alles väike vannihai oli, siis, muidugi, pritsisime, möllasime, rabelesime elu eest. Kogenud ja väärikas vannihai ennast enam mõistagi sel moel ei alanda. Milleks ise rabeleda, kui halandlik teener seisab otse vanni kõrval, valmis kõrgeausust lõbustama? Niisiis näeb vanniskäik nüüdsest peale välja selline, et kuningas istub väärikalt, tilk lõua otsas, ja kilkab armulikult, kui abilanna minu isikus tema kinnihoidmisest (ega ta mingi mats ole, et ise istuks!) vaba käega vannikonna vees üles-alla hüpitab ja püüdlikult antud kahepaikse häält imiteerib.

Koomapäev

Iseenesest võiks ju arvata, et peale südaööd telekast kuldses särgis ning väriseval häälel “La Cuccarachat” laulva Toivo Asmeri nägemine on juba piisav karistus selle eest, et lased lapsukesel poole üheksast poole kaheteistkümneni õhtul rõõmsalt põõnata, et ise sel ajal internetis olla. Aga tegelikult on sellise väärteo eest ette nähtud siiski ka äratus kell seitse hommikul.