Tehtud!

Kõik oleks justnagu õige olnud, ainult et… ei olnud kedagi, kes oleks vahvli krõbedast servast endale ampsu nurunud… niuts.

Aga metsamarja Villi on jätkuvalt parim at the moment in Estonia. Ainult karamelli-Villi oli veel parem kunagi. Kuhu kadus karamelli-Villi? Mul on oma teooria olemas küll. Ma arvan, et see korjati müügilt, sest saadi jälile, et ta sisaldab alkoholi. No maitse oli ju selline. Ja on ju teada, et algselt saigi jäätis endale nime meie esimese Sõbra tänava korteri naabri Villi järgi. Villil olid kurvad silmad ja haige maks. Enamasti astus ta varahommikul koputamata sisse ja küsis kümmet krooni laenuks või õllepudeleid äraviimiseks, kui raha ei olnud anda. Mõnikord ostsime talt raamatuid kah kümne krooni eest. 3-4 tükki sai sellise summa eest. Igatahes, edasi jääb üle vaid oodata, kuni müügile saabuvad Uku ja Edmundi nimelised jäätised…

Pidulikud teadaanded

Esimene pidulik teadaanne: mul on nüüd jälle töötav telefon.

Teine pidulik teadaanne: tähistamaks erakordselt ilusat kevadilma (isegi ilma jakita on palav!) läheme me Ploomiga nüüd jäätist sööma. Mina, tähendab, söön ja Ploom vaatab, et kõik oleks nõuetekohane. Pidage ainult päkka, et A-marketis ikka oleks Villi jäätist. Muidu läheb monomaanil raskeks…

_______
Joonealuse märkuse korras ka mõned tähelepanekud sellest, mida Ploom ise sööb: Ploom sööb kõrvitsat. Üllatusite? Aga tegelikult teeme edusamme: Ploom sööb kõrvitsat kanalihaga. Eriti maitses kõrvits kanaliha ja porruga (mis minu enda meelest oli kibe, aga noh, maitse üle ei vaielda, ütles kukk ja nokkis tatti, nagu minu vanaema ei lubanud ütelda), aga paraku ajas porru Ploomil põsed õhetama. Nagu suurem osa inimkonnale seni tuntud toiduainetest. Õnneks mitte kõrvits.
Kõrvitsat kanalihaga, kui te ei teadnud, süüakse nii: tuleb võtta suutäis kõrvitsat kanalihaga ning seejärel teha esiteks nägu, et see on kõige jälgim asi, mida teile iial on pakutud; seejärel nägu, et te hakkate kohe kas a) lämbuma või b) oksendama, viimaks neelata suutäis rahulolevalt alla ning avada lootusrikkalt suu uueks ampsuks.
Peale selle sööb Ploom vett ja leiba.

Miljonivaade

No täna on ikka eri peen vaade aknast: vanker uinuva Ploomiga, kaks kollast liblikat, rähn ja lumikellukesed.

Muidu ma tahtsin veel ütelda, et Ploom on õudne lahe, kui ta põrandal omaette mängides vahepeal millegi üle mõtlema jääb, mänguasja (või soki suuremal jaol juhtudel… ei, tal on küll tegelikult mänguasju… ausõna) maha pudeneda laseb ja käed mõtlikult rinnale kokku seab. Nagu väike vanainimene. Mina siis naeran ja katkestan mõtte ära muidugi teisel.

Veel olen teinud tähelepaneku (pikaajaliste vaatluste põhjal), et Ploom kardab köha. Kui keegi köhib, siis ta ehmub. Vahel koguni hakkab nutma. Vaat milline lugupidamine oma tervise vastu!

 

Kuidas me Tartus käisime

Käisime Ploomi vanaema sünnipäeval. Ploomi maja (n-ö “maja majas” tüüpi nähtus) oli saanud endale värvilise kuue. Ploom uuris seda rahulolevalt seest ja väljast. Muidu pidas ennast seekord kenasti üleval, ehkki süllevõtmiskatsetesse suhtus jätkuva umbusuga.

*
Järgmisel päeval (tuntud ka neljapäeva nime all) käisime külas Ploomi vanavanaemal. Ploom parandas köögipõrandal saega Miku ralliautot (vanaonu assisteerimisel), mina tegin endale köögilaua taga – nagu ühele õigele vanaema pool käigule kohane – liiga. Edasi suundusime Lõunakeskusesse, kus kohtusime veel ühe vanaemaga, seekord Ploomi omaga, ning algas osturalli esimene etapp (teine oli hiljem Eedenis). Finišeerisime kell pool kaheksa õhtul. Tõsine sport seega.

*
Reedel käisime külas Pinginaabril (mul on küll mitu pinginaabrit elus olnud, aga ainult üks neist on Pinginaaber). Seal saime lõpuks ometi näha ühte poissi, kes oli veel suurem (ja veel noorem) kui Ploom! See ei olnud küll päriselt Pinginaabri oma (tema oma oli veel tunduvalt suurem, aga ka tunduvalt vanem).

 

Ploom otsib und

Pool kaheksa õhtul ohkab magav Ploom mu kõrval südamest. Äratus, mõtlen ja löön silmad lahti. Ploomi silmad on kinni. Kõigepealt keerab mehike end kõhuli, väänab siis pead kord siia, kord sinnapoole, teeb kiire lükke jalgadega ja sätib pea padjale. Magab minuti. Ohkab. Viskub hoogsalt selili tagasi. Siis uuesti kõhuli. Magab minuti. Ohkab. Ajab ennast põlvili (pea endiselt maas ja silmad kinni). Magab minuti. Ohkab. Tõuseb istuli. Magab. Vajub selili. Magab kaks minutit, käed-jalad nelja ilmakaarde laiali. Ohkab. Keerab kõhuli. Ohkab. Ronib ülakehaga minu pea peale, sätib põse mu põsele, ohkab sügavalt ja jääb rahulikult magama.

Katkeid suvitusromaanist

Niisiis, käisime maal. Metsas, täpsemalt. Ekslesime 5 päeva, enne kui uuesti välja saime. Kõigest ei räägi, aga üht-teist ikka.

Maal olid peale meie veel minu sõber Uuno ja Ploomi sõber Puuk ning lisaks väikene taskutsirkus koosseisus murdja- ja valvekoer Robert ning kassid Jäme ja Rase (varem tuntud kui Õde ja Vend).

Ploom sai 2x päevas õues magada ja värsket maaõhku naudelda. Vahel käisime kogu koosseisuga ümbritsevaid metsaradu vallutamas, Robert kõige ees, seejärel noorhärrad tõldades ning teenindav personal 45-kraadise nurga all käru järel (mitte et hirmus raske olnuks lükata, lihtsalt praegusel aastaajal on tark tegu kõndides jalge ette vaadata, et end mitte rinnust saati lombist leida) ning noorpaar kõige lõpus. Õues oli täitsa kevad, tunne oli nagu väiksena, kui esimeste soojade ilmadega tuli jäist vett täis kummikute kiuste nii kaua väljas olla, kui vähegi lubati. Nädalaga sulas suurem osa metsaalust suviselt kuivaks kah.

Ülejäänud aeg möödus väikestel inimestel süües ja mängides. Ploom sõi põhiliselt kõrvitsat (riisiga) kaks korda päevas; Puuk pistis kolm korda päevas purgitoitu ja väiksed proua ema ja Uuno sõid lakkamatult kõike, mis külmkapis leidus (nagu ühele üksikemade laagrile kohane) ning aeg-ajalt käisid kaalu peal ohkimas, kuni too viimaks üles ütles ja enam ühtegi numbrit ei näidanud.

Minu kuri plaan Ploomile suure vanni võlusid tutvustada hääletati resoluutselt ja valjuhäälselt maha. Isegi väikese vanniga oli pärast mahahääletamist raskusi. Ploom rahunes mõne aja pärast maha, mina aga piimlesin öö otsa süümepiimades.

Ükskord oli Ploomi ema saunas, kui Ploom akna taga ärkas. Uuno tõi Ploomi tuppa ja pakkis lahti. Nii saadi teada, et Ploom on tõesti võõrastamisikka jõudnud. Õhtuks siiski rahunes.

Õhtuti orgunnisime ülakorrusele oma väikse minilasteaia. Puugid said omavahel päris kenasti hakkama, aeg-ajalt küll tuli teineteise ilusaid karme juukseid (mida ühel on ja teisel pole, jätame täpsustamata, kuidaspidi just) katsuda või teist kuhugi üles ronimisel inimredelina kasutada või tabas emba-kumba noormeestest äge just-selle-mänguasja-mis-parasjagu-teise-käes-on-vajadus. Aga suurem osa aega nad naeratasid teineteisele kenasti ja üllatunult ning üritasid vestlust alustada.

Temperamendid on küll silmanähtavalt erinevad: sellal, kui Ploom ennast vaikselt istuma seab ja mõne soki maast suukaudseks uurimiseks ja innukaks lehvitamiseks pihku haarab, jõuab Puuk teha viis tiiru ümber toa, ennast kuue erineva eseme najale püsti ajada (või siis niisama püsti ajada, sest tema on nii kõva kutt) ja seitsme erineva mänguasjaga mängida.

Ühel päeval ronis Ploom salaja kolm astet trepist üles ja ühel teisel päeval leidsin ta hambaid pesemast tulles fanaatiliselt kilkamas, käed Roberti seljapekki klammerdunud ja jalad kõrges kaares hüppeid tegemas. Erinevalt normaalsetest koertest Robert ise magas seejuures ega teinud teist nägugi.

Üldiselt oli hästi mõnus ja ära tulla oli kohe tuline kahju.

Noh, kui veel midagi meenub, eks siis jutustan.