Katkeid suvitusromaanist

Niisiis, käisime maal. Metsas, täpsemalt. Ekslesime 5 päeva, enne kui uuesti välja saime. Kõigest ei räägi, aga üht-teist ikka.

Maal olid peale meie veel minu sõber Uuno ja Ploomi sõber Puuk ning lisaks väikene taskutsirkus koosseisus murdja- ja valvekoer Robert ning kassid Jäme ja Rase (varem tuntud kui Õde ja Vend).

Ploom sai 2x päevas õues magada ja värsket maaõhku naudelda. Vahel käisime kogu koosseisuga ümbritsevaid metsaradu vallutamas, Robert kõige ees, seejärel noorhärrad tõldades ning teenindav personal 45-kraadise nurga all käru järel (mitte et hirmus raske olnuks lükata, lihtsalt praegusel aastaajal on tark tegu kõndides jalge ette vaadata, et end mitte rinnust saati lombist leida) ning noorpaar kõige lõpus. Õues oli täitsa kevad, tunne oli nagu väiksena, kui esimeste soojade ilmadega tuli jäist vett täis kummikute kiuste nii kaua väljas olla, kui vähegi lubati. Nädalaga sulas suurem osa metsaalust suviselt kuivaks kah.

Ülejäänud aeg möödus väikestel inimestel süües ja mängides. Ploom sõi põhiliselt kõrvitsat (riisiga) kaks korda päevas; Puuk pistis kolm korda päevas purgitoitu ja väiksed proua ema ja Uuno sõid lakkamatult kõike, mis külmkapis leidus (nagu ühele üksikemade laagrile kohane) ning aeg-ajalt käisid kaalu peal ohkimas, kuni too viimaks üles ütles ja enam ühtegi numbrit ei näidanud.

Minu kuri plaan Ploomile suure vanni võlusid tutvustada hääletati resoluutselt ja valjuhäälselt maha. Isegi väikese vanniga oli pärast mahahääletamist raskusi. Ploom rahunes mõne aja pärast maha, mina aga piimlesin öö otsa süümepiimades.

Ükskord oli Ploomi ema saunas, kui Ploom akna taga ärkas. Uuno tõi Ploomi tuppa ja pakkis lahti. Nii saadi teada, et Ploom on tõesti võõrastamisikka jõudnud. Õhtuks siiski rahunes.

Õhtuti orgunnisime ülakorrusele oma väikse minilasteaia. Puugid said omavahel päris kenasti hakkama, aeg-ajalt küll tuli teineteise ilusaid karme juukseid (mida ühel on ja teisel pole, jätame täpsustamata, kuidaspidi just) katsuda või teist kuhugi üles ronimisel inimredelina kasutada või tabas emba-kumba noormeestest äge just-selle-mänguasja-mis-parasjagu-teise-käes-on-vajadus. Aga suurem osa aega nad naeratasid teineteisele kenasti ja üllatunult ning üritasid vestlust alustada.

Temperamendid on küll silmanähtavalt erinevad: sellal, kui Ploom ennast vaikselt istuma seab ja mõne soki maast suukaudseks uurimiseks ja innukaks lehvitamiseks pihku haarab, jõuab Puuk teha viis tiiru ümber toa, ennast kuue erineva eseme najale püsti ajada (või siis niisama püsti ajada, sest tema on nii kõva kutt) ja seitsme erineva mänguasjaga mängida.

Ühel päeval ronis Ploom salaja kolm astet trepist üles ja ühel teisel päeval leidsin ta hambaid pesemast tulles fanaatiliselt kilkamas, käed Roberti seljapekki klammerdunud ja jalad kõrges kaares hüppeid tegemas. Erinevalt normaalsetest koertest Robert ise magas seejuures ega teinud teist nägugi.

Üldiselt oli hästi mõnus ja ära tulla oli kohe tuline kahju.

Noh, kui veel midagi meenub, eks siis jutustan.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s