Adi

Jalutades hakkas mu vaimusilma ees kuju võtma üks järjekordne heegeldatud tekk – see heegeldamine hakkab ka juba haiguslikke mõõtmeid võtma. Minu ääretult püsivat loomust tundes võib küll üksnes rõõmustada, et mul lõpuks ometi on selline väike poeg, kellele saab tekke heegeldada (ja neid siis Pariisi metroosse unustada, et saaks jälle uue kallale asuda) – muidu oleksin ma sunnitud ette võtma märksa suuremaid ja juba ette luhtumisele määratud projekte (meenutagem, et meie ase näiteks on nii umbes 2×2 meetrit…). Teiseks võib õnne tänada, et Ploomil on ka käsitööõpetajast vanaema, kes kampsunid ja muu keerulisema nikerdamise enda kaela on võtnud. Vähemalt esialgu võib õnne tänada. Ma kujutan muidugi juba ette aega, kui Ploom on nii umbes kaksteist-kolmteist. “Aga pojake, milleks sulle see Adi dress? Vanaema võib sulle ise vahva kampsuni kududa, seal on veel palju rohkem triipe peal…”

One thought on “Adi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s