Murrame läbi!

Ploom jätkab harjutusi iseseisvaks eluks. Peale selle on ta täna erakordselt jutukas. Ärkvel olles ei vaiki hetkekski. (Teate seda anekdooti: Sõber küsib värskelt abielumehelt: “Noh, kuidas siis on abielus olla?” “Suurepärane! Tulen töölt, kodu on soe, laud kaetud, maja korras, naine toob sussid, suudleb, istume lauda, tema räägib… räägib… muudkui räägib… Hulluks võib minna!” Ei, see tuli mulle lihtsalt niisama meelde.)

Aga läbimurre on toimunud toitumisküsimuses: Ploom sõi täna riisiputru mustikatega ja avas selleks suu täiesti vabatahtlikult! No esimese suutäie pidin sisse kavaldama, aga edasi oli peaaegu nagu päris laps: mälus, neelas ja nõudis lisa! Muidu on selle söömisega üks igavene keberniit olnud, eriti haiguse ajal. Põhimõtteliselt midagi peale leiva ja kurgi ei söödud juba enne haigestumist, siis loobus neistki. Piimaauto muidugi otsustas ka harvem käima hakata, sest kahel tavapärasel toidukorral tegeldi viimasel ajal põhiliselt nägude tegemise, piima lödistamise ja ema hammustamisega. Nii et nüüd sõidab auto hoovi 3 korda päevas ja asi mutt. Kõik paistavad rahul olevat.

Haigus hakkab ka meist ära tüdinema. Mulle tundub, et ta kavatseb meid maha jätta.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s