Vaikuse vabanduseks

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ilmad läksid kleepuvaks ja kuumaks ning härra Paukson siin keeldub magamast silmatäitki minu poolt pakutavat õueund (täna oli erand). Sellepärast siis pole kirjutanud. Me magame nüüd mõlemad kaks korda päevas. Toas magamisel lähtutakse ju teadupärast paaris põrsaste teooriast.
Muidu käib mul väike mõtteline köievedu vanarahvaga enne õhtut hõiskamise küsimuses. Kõigepealt hõiskasin mina siin, et Ploom muudkui magab ja sööb ja on üldse musterlaps nigu pampersi reklaamis või miskit. Siis, nagu öeldud, läks kuumaks. (Ööuni on muidugi sellest kõigest kõvasti võitnud, aga kuna käesolev jutt peab rangelt vingumise lainel püsima, siis sellest hetkel vaikigem.) Siis hõiskas vanarahvas, et ärgu ma hõisaku. Mina vastasin samaga, avastades Ploomi suust seitsmenda hamba ja ajades kõik maailma hädad nälgivate Aafrika lastega alates selle kaela. Järgmiseks hommikuks oli hammas haihtunud ja siiani pole (uuesti?) nägu näidanud. Ma olen küll kuulnud, et palavus võib põhjustada nägemishäireid, aga ikkagi kuidagi kahtlane lugu. Nüüd ei tea enam ei mina ega vanarahvas, mida arvata või millal hõisata.
*
Ploom:
> tõuseb palja põranda pealt toeta püsti, teeb kükke, vehib ja ümber ei kuku;
> lehvitab eesmärgipäraselt, minu meelest ütleb ka “Head ööd” selges eesti keeles (ja loeb soravalt ning arvutab saja piires vabalt);
> laulab vankris sõites tuntud rahvaviisi “Lalalaalaaa” ning kummutab jalutuskäigu lõpuks kogu oma joogipudeli sisu reipate hõigete saatel oma särgi rinnaesisele, kõnetab möödujaid (mulle tundub vahel, et natuke ebaviisakalt, aga õnneks ei mõista nemadki tema keelt);
> mängib hasartselt palli;
> kasutab elutoa toole kõndimisraamina (ta tänaval ühel vanamutil nägi sellist asja);
> hammustab nagu põrguline;
> umbusaldab lusikat, jätkab peost suhu elamist (kurk, melon, juust, leib, kana- ja kalatükid, brokoli ja lillkapsas ning pirn on päevakorral; kõik lödisem ja vedelam kraam põlu all);
> istub hämmeldunult keset hoovi ja kakub muru;
> ronib trepist üles ja oma asemelt minu voodisse (alla tuleb pea ees);
> armastab kukil istuda;
> on hakanud oma vanaisa andunud fänniks, keeldudes kord iidoli sülle saanuna sealt suure kisa ning füüsilise vastupanuta lahkumast;
> on suur vannihai ja väike päike.
*
Muud ei tulegi meelde. Peas on supp. Ma arvasin möödunud suvel, et see tuleb mu keres elutsevast mehikesest, aga tuleb välja, et ka 25 kilo kergemana ei ole kuumus mulle mitte kontimööda. Varsti kolin keldrisse ja kaevun kartulisalve.

Ja muuseas. Kummikommidega on vsjoo, uus hitt (õieti küll hästiunustastud vana) monomaani laual on puuviljaleib. Kogused on samad: pakk päevas. Ja jõhvikavilli, mis vahepeal Elva kaubandusvõrgust minu suureks meelehärmiks jäljetult kadunud oli, leidsin ma üles väikese Tomi paberi seest. Ei peida ennast minu eest, ei peida…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s