Kui loom ründab

Meil on uus tolmuime. Ma olen muidu kuulnud, et kui kodust lahkudes aken lahti jätta, siis päkapikud võivad olmetehnika ära viia vahepeal, aga meile olid üks õhtu hoopis tolmuime toonud. Ants mulle niimoodi rääkis, mina ei tea midagi, meie Ploomiga olime kodust ära mu endistele lemmikõpilastele üheksanda klassi lõpetamise puhul tuult tiibadesse soovimas ja tagasihoidlikku aaskäokinga ulatamas. Novot. Mina olen harjunud taltsa kodumasinaga, kes küll haugub, aga ei hammusta – torkad juhtme seina, nopid peoga tolmurullid üles ja kui ilusti palud ja pai teed, siis ta on nõus need lõpuks sul peo pealt ära sööma. Aga see uus massin, see on metsik! Korraliku inimesena lugesin enne kasutama hakkamist instruktsiooni läbi. Seal öeldi, et kui valid “min”, siis võid puhastada õrnu pitskardinaid, ja kui “max”, siis alles mine vaiba ligi. Torkasin juhtme seina ja ime sööstis vaiba kallale, tahtis selle maast lahti kiskuda ja endale makku tõmmata! Õrnad pitskardinad aga jäidki seekord tolmuseks, sest apla looma nupp oli juba vaibaõgimise ajal “min” peal. Võib-olla nad olid eestikeelsesse juhendisse selle tõlkimata unustanud, et pitskardin peab olema naeltega magamu tagaseina löödud, enne kui seda puhastama asute. Muidu ma küll ei tea.
*
Täna me jätsime oma papa natukeseks omapäi ja tulime ise Elvasse suvitama (sellega, kallid sõbrad, seletub ka tänane äikeseilm – pardonks!). Hommikul poole kümne ja kümne vahel oli Karlova linn peaojärgses koomas. Enne pisut rahvarohkemat Riia maanteed kohtasime kokku ainult 11 inimest, neist 10 olid Pitsapoe juures ja umbes 4 nähtavate joobetunnusteta. Riia tänaval nägime suure vihaga inimest. Vist oli otse saunast tulnud. Kui ligemale jõudsime, kinkis ta meilegi ühe rao, soovides pikka ja õnnelikku teekonda ning head jaanipäeva. Sama teilegi!

Seal olid väiksed roosad notsud.

Me kolisime oma koju tagasi ja Ploom magab nüüd pool ööd oma puuris. Mõnikord isegi terve öö, kui ma viitsin ta pärast tankimist sinna tagasi transportida. Enamasti ei viitsi. Siis naudib väike puuvili avarusi, keerab ennast põiki keset voodit ja ülejäänud magagu nagu silguniisad servades. Või hõivatakse järkjärgult näiteks minu padi. Padja peal on hea magada selili, nii et jalad on üle ühe otsa ja pea üle teise. Ploom on sellisest magamisoptsioonist täitsa sillas kohe. Kuna meil, nagu nutikamad juba aru on saanud, on nüüd jälle normaalne ja täisväärtuslik pedekond, siis on Ploomil ka huvitavam ööelu: saab valida, kellele äsada jalaga, kellele peaga. Ja mina saan valida, kas ärgata väikese härra jalahoopide peale või selleks, et ise suurele härrale küünarnukk ribidesse torgata ja seejärel poolvirgunud ohvrile saladuslikult “Külili, külili!” sosistada. Kui ma kunagi peaksin kirjutama eneseabiraamatu “Kuidas elada koos norskava härraga?” (ja miks ma ei peaks?), siis tuleks see üsna lühike ning sisaldaks ainult üht, kuid see-eest iga ilmaga tõhusat nippi: saatke oma norskav härra viieks kuuks Pariisi ja pärast seda paneb öine kontsert teid ärritumise asemel hoopis heldima.
*
Ploom astus eile inspireerituna oma sõbrast (nimetagem teda siinkohal diskreetselt Aleksander Suur Juht ja Õpetaja) esimese sammu ja täna hommikul lükkas seitsmenda hamba servapidi igemest välja. Seda viimast juba täiesti omaalgatuslikult.
*
Ploomi onu lõpetas ülikooli ära ja Ploom käis aktusel, tutvus seal muuhulgas ühe noorema kolleegiga (samal ajal kui tema ema uuendas tutvust tolle vanemliku instantsiga) ning püstitas hiljem samal päeval ärkveloleku maailmarekordi. Minagi polnud kehvem ning näitasin omalt poolt häid tulemusi naisjõutõstmises ning pojakandmises. Kolmandal päeval ei valutanudki selg enam nii väga.
*
Ploomi jutuvadast hakkab nagu ka midagi kooruma. Näiteks ütleb ta “aitäh” ja vahel ka “halloo”, kui nähtamatu sõber Vallo talle mõne mänguasja peale helistab. (Vallo on kena inimene, aga väga üksik. Ta tahab hirmsasti rääkida. Mõnikord on see natuke tüütu. Ploom paneb siis telefoni vahepeal vaikselt käest ära ja tegeleb muude asjadega.) Ühel ööl aga, kui papa Toomase sünnipäeval oli, lõi Ploom kell 3 silmad lahti ja nõudis: “Papapapapa?” Enne kui mina midagi vastata jõudsin, teadis juba ise: “Töll-töll-töll…”
*
Viimasel ajal olen ma hakanud tundma ennast lapsevanemana läbikukkununa, kuna mul ei tule “Rongisõidu” sõnad vabsjee meelde. Ainult nii palju tuleb, et seal olid väiksed roosad notsud.