Raamatuploomi top 4

4. Vana hea „Vahva vanniraamat”. „Kapten lehvitab” on juba terves suguvõsas tuntud väljend, mida tuleb kasutada siis, kui tahetakse Ploomilt temast lahkudes lehvitus välja pressida. Sellise märguande peale nimelt hakkab Ploom alati lehvitama. Levinumate hüvastijätuvormelite peale ainult mõnikord. Veel on seal huvitavad järgmised asjad: „suu-uur kaubalaev”, „purjekad”, „majakas”, „poiss vaatab pikksilmaga” ja „helikopter” (Ploom põristab suuga).

3. Väike prantsuskeelne spiraalköites nõiaraamat („A-st Z-ni” sarjast) – vääramatus eelisseisus ka näiteks sama sarja vampiiriraamatuga võrreldes. Selle raamatu juures on kõige põnevamaks detailiks lahtivolditavad kaaned.

2. Julius Oro, „Muna”. Peas kogu perekonnal. Papal oli kord vaja volitust kirjutada, istus laua taha, kirjutas kuupäeva, adressaadi ja pealkirja ära, edasi tuli juba automaatselt: „Meie külas elas Aino oma emaga…” Ploomile meeldibki kõige enam esimene lehekülg, siis muidugi see, kus Aino nutab, ja kolmandaks happy end. Konkurentsitult kõige jamam lehekülg on see, kus kass muna käpaga katsub. Koerale annab Ploom igal leheküljel suure tatise musi. Koerad on Ploomi suured lemmikud. Meie Antsuga üritame ennast ohjes hoida ja mitte kanda Ploomile ette oma variatsioone „Muna” teemal, mis pajatavad munajoodik Ainost ja kohutavast lapseröövist ja muust sellisest. Ning loomulikult on „Muna” imbunud ka meie argielulisse kõnepruuki. Kui miski on kadunud, antakse sellest enamasti teada, halades „Ää-ää-ää, mul ei ole enam võtit/raha/telefoni”, maitsva toidu kommenteerimiseks öeldakse „maitses samuti hästi” ja nii edasi.

1. Viivi Luik, „Aabitsajutud” ehk „Johannese (ilmutus)raamat”, nagu meil Martas öeldakse. Selle otsib Ploom ise riiulist välja, tassib ähkides kohale (no ei ole väga raske, aga suur – väikesel inimesel on sellisega raske tasakaalu hoida) ja nõuab ettelugemist. Jutte ta ei viitsi kuulata, aga (minu arust koledaid) pilte vaatab äärmiselt keskendunult. Eriti huvitav on kõige esimene pilt, kus kõige rohkem vidinaid peal (ja auto, mis põriseb). Kui laisad lapsevanemad ei viitsi Johannese raamatut vaadata, siis Ploom ronib üksi sellega voodi peale ja lehitseb ja uurib süvenenult teinekord kuni pool tundi järjest. Traditsiooniline tatitilk, ülima põnevuse indikaator, tilpneb alahuule küljes.

Limnoloogia

Väiksena ei kannatanud ma sugugi bussisõitu (ega autosõitu). Siiamaani on esimene seos mõne Eestimaa kauni paigaga (nt Kunda) “aa, ma olen seal oksendanud!” Vahel me sõitsime ühte Võrtsu lähedal asuvasse rantšosse suvitama, siis oli Limnoloogia bussipeatus alati see esimene valguskiir tunneli lõpus. Nii et nüüd, kus paistab, et mu oma pojast on sirgumas limnoloog, teeb see mulle ainult sula ja selget rõõmu. Esialgu teeb väike limnoloog oma uuringuid kollases vanakooli plastmassvannis. Näiteks paneb näo vette. Või peksab jalaga terve köögi vett täis. Ta isegi räägib limnoloogide keeles, meie papaga ei saa sõnagi aru. “Emme” vahel nõustub emakeeles ütlema või siis suuga põristama, kui “Johannese raamatus” auto pilti näeb, või “poiss ja tüdruk” (“possssss” ja “tudu”), kui ta oma vastava kujundusega tassist joob. Ehkki mulle on hakanud tunduma, et limnoloogide keeles on “poiss ja tüdruk” vist “tass”, sest seda Ploom ei usu, et Johannes (ahjaa, vahel ta ütleb “oanne” ka) võiks olla poiss ja Muna-Aino tüdruk. Ja kui mõnest muust tassist juua antakse, jääb äraootavalt otsa vaatama – see on see koht, kus proua ema peab püüdlikult entusiastliku häälega ütlema “Näe, poiss ja tüdruk!”
*
Ja kui tahate tõeliselt rämedat raevu näha, siis tulge vaadake Ploomi, kes üritab väga liivase käega natukest suure loopimistöö käigus suhu sadanud liiva välja võtta. Väikelaps loomastub sellises olukorras!

Kana-Vahur ja isa

Kunagi ammu, kui Ploomi veel viisaastakuplaanigi sisse polnud kirjutatud, mõtlesime me Antsuga kana adopteerida. Oleksime talle nimeks pannud Vahur. Meil oli (toonases ühetoalises kodus) laiale voodile lisaks ka kušett, seal oleks kana maganud, tiivad teki peal. Alguses oleks kõik hästi olnud, kana oleks õppinud meid armastama ja meie oleksime teda hoidnud nagu oma last. Puberteet oleks muidugi veidi keerukas aeg olnud. Kana oleks meid hoiatamata terveks ööks välja jäänud, meie Antsuga oleksime närviliselt mööda tuba edasi-tagasi kõndinud, käsi murdnud (võib-olla lausa teineteisel) ja muretsenud. Vastu hommikut tulnuks kana koju, kergelt kõikudes, kahtlased lõhnad juures, tüdruk käevangus… Aga just siis, kui vanemate kopsud kasukanale sajandi peapesu tegemiseks paisumas, ütelnuks kana esimest korda Antsule „isa”….

Nüüd on meil siis Ploom. Esiotsa magab ta veel võrevoodis (jah, ta magab võrevoodis. Juba terve nädala!) ja üldse ilma tekita. Ta on meile väga kallis ja näib, et tunne on vastastikune. Ta oskab öelda „emme” ja ka „papa” on väljatöötamisel. Aga võib-olla, võib-olla kunagi puberteedieas pärast esimest ula peal oldud ööd koju jõudes ütleb ta Antsule „isa”…

Loodusminutid

Üheaastasena kaalub harilik Karlova linnaploom täpselt kümme kilugrammi ja on 74 tsentimeetrit pikk. Kahjuks ei ole vaatlejatel seni õnnestunud kindlaks teha üheaastase hariliku Karlova linnaploomi peaümbermõõtu, kuna mõõtmise hetkel on alati mõni muu jutt vahele tulnud… et eks ma siis 3 kuu pärast järgmisele mõõduvõtmisele minnes vaatan arsti raamatist järgi, palju seekord oli.

Kõnnib nagu vana mees (selg küürus) ning omab kahtteist erakordselt teravat hammast. Toitmine rangelt keelatud, ründab valimatult.