Nädala ringvaade

Aeg jälle möödunud nädala deebetid ja kreebetid kokku lüüa.

Üldiselt on olnud huvitav, patt oleks kurta. No näiteks…

…esmaspäeval tõstis ühe Rasmuse-nimelise pisilase ema Ploomi just täpselt sellel kõige viimasel hetkel mänguväljakul tema poole vihiseva kiige eest ära.

… kolmapäeval võttis poeg nõuks asutada kirbutsirkuse ning oli endale kusagilt ka juba esimese artisti hankinud. Too kuriloom aga osutus alles täiesti dresseerimata isendiks ja pures värske omaniku vaeseomaks. Loomake suunati küll juba ammu ümber parematele jahimaadele, kuid…

…sellele vaatamata on kolm viimast ööd möödunud peaaegu et silmatäitki magamata, sest poeg jätkuvalt sügeleb.

…neljapäeva õhtul saime rongis ühelt tädilt pahandada (“Mina oleksin juba surnud, kui mul nii külmad käed oleksid!”), mis iseenesest on isegi positiivne, sest ega enne ju ennast täisväärtusliku emana tunda saagi, kui pole lapse ärakülmetamises süüdistatud.

…eile mõtles poeg Elvas: “Soov on isa näha mul,” ent kuivõrd ta seda mulle oma mõnevõrra piiratud sõnavara abil (“emme”, “anna” ja “atäh”) selgeks teha ei suutnud, tuli valida ekstreemsemad vahendid. Niisiis määris Ploom ennast aianurgas salamahti siumarjamahlaga kokku ja ennäe, juba vuhiseski hoovi kiirabiauto ning sõidutas Ploomi koos proua emaga Lunini tänavasse*, et seal vastuvõturuumi kušett ja põrand täis oksendada ning veenduda, et ei, ta siiski ei söönud neid marju. Nii et võisime kutsuda taksoonu ja ööseks koju papa juurde sõita.

Niisiis jah, nalja saab rohkem kui rubla eest. Aga teisest küljest jälle…

…on olnud täiesti imetabane nädal: Peebuke tõi päevasooja ja perek Rõivad vahelduvas koosseisus on pea kõik päevavalged vabad hetked viitnud värskes õhus. Näiteks oleme me…

…saanud kirja uue isikliku tippmargi mänguväljakul viibimise kestuses: 1h ja 45 min. (Seejuures kasutas Ploom kõiki olemasolevaid atraktsioone, kusjuures paljusid sihipäraselt; peksis peaaegu kõiki teisi mänguväljakul viibivaid lapsi ja nägi peaaegu kõiki oma mänguväljaku- ja muidu tuttavaid, tõelise kurioosumina isegi musjöö Puuki ühes auliku perekonnaga.)

…käinud kogu perega statal jalkat mängimas.

…käinud Ploomiga peahoones naisi võlumas, sotsiaalametis raha küsimas**, linnaraamatukogu meie kandi rakukeses pead vastu riiulit ära löömas, Kitzbergi kõiki teoseid riiulist välja kiskumas ja huumorikäigu mõttes täiest kõrist lõugamas.

…sõitnud rongiga Elvasse (papa jätsime Tartusse, et ta saaks vahepeal tööd teha ja omale väikeste tuleneelajalapsukeste roogasid valmistada).

…korjanud puu alt ja pealt kokku kõik kuldrenetid*** (Ploomist oli seejuures palju abi: osavalt ja kunstipäraselt pikkis ta minu koostatud toonilt üksluiseks kippuvaid õunakastitäisi kaunite valgetäpiliste ja pruunipalgeliste pässidega; koksis rõõmsalt õrnalt, õõ-rnalt puu otsast alla toodud ja hellalt, hee-eellalt kasti asetatud õunapoisse kokku ja loopis koerale ning põnevuse mõttes tõstis aeg-ajalt kastide (=keldrisse viidavad) ja ämbrite (=kohe ära söömist nõudvad) sisu oma äranägemise järgi ümber. Ise ümises seejuures rõõmsat lauluviisi. Vahepeal käis oma käruga mööda hoovi ringi rallimas, trepist üles ronimas, tagant aiast õunu juurde toomas ja neid kuuri trepi alla peitmas ning lõkkeplatsil konisid korjamas. Kuni siumarja intsidendini niisiis oli igati meeleolukas.

Ja ka toas oleme selle napi sealviibitud aja jooksul olnud väga tegusad. Poeg on jätkuvalt suur tööploom ja mägironija.

Eraldi vääriks äramärkimist seegi, et esmaspäeval hakkas Ploom otsustavalt ise sööma ja nii on jäänudki. Tähendab, eks tal ole oma lusikas söögiaegadel juba nii umbes kaheksandast elukuust peale käes olnud, aga senimaani on seda nagu rohkem toidu katapulteerimiseks kasutatud. Ja sihik pole seejuures mitte suule suunatud olnud. Nüüd siis käib asi nii, et tõstan kausi lobiga ette, Ploom sööb. Vahepeal topin ikka mina ka omalt poolt, sest ega ta tagasihoidliku noormehena palju korraga võta ja sellise tempo juures läheks enne issanda päike looja, kui meil puder söödud saaks. Mingi hetk saab Ploomil siiber. “Anna!” teatab ta, ja kõikemõistev ning asju lennult haarav ema ulatabki piimatassi. Siis süüakse veel veidi. Siis loobitakse traditsioonide hoidmise mõttes natuke putru mööda tuba laiali. Siis söödetakse ema. Ja lõpuks keeratakse kauss ülejäägiga kummuli. KUI muidugi ülejääke on. Sest õigust ütelda on meie majas viimasel ajal ette tulnud isegi selliseid kuldsete tähtedega ajalooannaalidesse minevaid päevi, kui kõik süüakse ära ja nõutakse veel lisagi!

___
* Olgu öeldud, et nii kiirabibrigaadi kui ka arstide seas olin mina see ainus taimetark, kes teadis, mis asi siumari on.

** No mul meenus, et ma pole seda raha veel küsimas käinudki, mis nad mulle maksta tahavad, et ma nii toreda poja juba aasta vanuseks olen kasvatanud.

*** Täpsem sordinimetus on siiski “Kuldne rett”

Everybody needs good neighbours

Pean ikka ilmarahvale ka selle ausalt ära rääkima, et meil on väga toredad naabrid. Nad elavad meie peal ja nende nimed on Vene Tüdruk, Vene Poiss, Ämm ja Vene Tüdruku Laps. Vene Tüdrukuga me sageli vestleme üldhuvitavatel teemadel nagu “mis ta sul sööb?” ja “mis sa talle täna selga paned?” ja “kuidas sinu oma öösiti magab?” (pidades silmas oma poegi, mitte härrasid, nagu ju ka võiks arvata). Ja nad on tõesti õudselt toredad, lahked, eriti just Tüdruk.
Paraku etendab meie perekond suhtluses muidugi GEP-de tuima rolli. Mõned stiilinäited:
Vene Tüdruk mulle, kui ma prügi välja viima lähen, samal ajal kui tema õue peal lapsega mängib: “Ütle, mis on sinu saladus? Kuidas sa nii heas vormis oled? Kas teed trenni või sööd vähe?” (siinkohal olgu igasuguste eksiarvamuste vältimiseks öeldud, et ta on minust umbes 3 korda kõhnem ja täpselt see inimene, kelle pilt tuleb silme ette , kui öeldakse sõna fit)
Mina : “Ööö…möh….ää…ei tea jah…” (lähen punastades ära tuppa)
Kuhu jäi vastukompliment, küsite? Küsin isegi, iga kord, kui meelde tuleb. No eks ta öeldi mõttes umbes pool tundi hiljem.
*
Teine näide: tänane hommik, perek Rõivad valmistuvad Kavastusse kartulivõtule minekuks, Ploomi papa teeb õues sudooni, Vene Tüdruk asutab ka kuhugi, pidulikud riided seljas. Ants: “Noh, ka kartulit võtma?” (Ja kui selgus, et ei, eksamile hoopis, siis ütles papa muidugi “ahah”. Mitte ei uurinud, mis eksam, ega soovinud head põrumist.)

Üldiseid tähelepanekuid elust ja kunstist

Nii palju asju koguneb, et väikse perega ei jõua üles kirjutadagi. Oleks tädil rattad all ja kodus internet, oleks iseasi. Aga pole ei üht, ei teist. Viskan lihtsalt kiiresti ja süstematiseerimata paar asja kirja. Et siis on kirjas ja nii.

1. Ploomil on kolmteist hammast (loe: relvastatud ja ohtlik!).

2. Ploomi uusimad lemmikud kirjanduse vallast on “Kapten Kass” ja Muki ja Pontu raamatud.

3. Väike alpinismihuviline pürib jätkuvalt kõrgustesse (võiks ka öelda läbi raskuste tähtede poole, kuivõrd enamasti ronib ta kõrgele selleks, et midagi kätte saada, ja noh, mis meie peres sealt kõrgelt muud ikka kätte saada on kui raamatuid). Eile hommikul näiteks, kui mina papa järel ust lukustasin, ronis oma automobiili roolile. Minu tuppa astudes seisis siis seal, kaval nägu peas, ühel jalal, hoides vasaku käega kinni uksest, mida ta samal ajal veel edasi-tagasi kiigutas. Ei noh, ega ma ei kurda, varsti müüme poisi tsirkusele maha ja saame püstirikkaks.

4. Ükspäev ma mõtlesin, et see on vist ikka väga selge märk sellest, et inimene on liiga kauaks ülikooli pidama jäänud, kui peaaegu kõik õppejõud on tema stuudiumi jooksul halliks läinud.

5. Ploom armastab putru, puuviljaleiba (minu poeg!), musti oliive, kohakala, makarontsi. Aga sööb ka muud.

6. On juhtunud, et Ploom magab öösel 9 tundi järjest (oma puuris!). Eile öösel magas 7, seegi hea. Samas tuleb muidugi ka ette, et ta magab maksimaalselt 20 minuti kaupa, meie voodis, pidevalt süües ning unelõikude vahele teeb veerandtunniseid vanemate peksmise ja kriiskamise sessioone. Siinkohal oleks muidugi paslik küsida, kas see jääbki nii? Ja et kumba pidi siis?

7. Ploomi lemmikmänguasjad on huilgav vedurijupike tema kokkupandavast rongist, nöörist käima tõmmatavad auto ja lennuk ning raamatud. Karupusle oleks ilmselt ka jätkuvalt, aga Ploom on karud nii hästi kuhugi ära peitnud, et minul pole õnnestunud neid veel üles leida. Pesumasinas, voodis padja all ega vaiba all igatahes ei ole, need on meil muidu sellised klišeeks kujunemise ohus olevad peidukohad majas. Kust näiteks mädanenud õunu, kadunud sokke ja mütse või kuivanud juustutükke leida. Või on keset mängukära karud läinud lihtsalt ära?

Lapstööjõud

Meie nüüd kodus enam tööd ei tee, ainult vilistame, lebame, jalad seinal, voodis ja sülitame lakke. Ploom pühib põrandaid, peseb neid ja võtab pesu masinast välja. Kuivama pean ainult sellepärast mina riputama, et ta veel restini ei ulata. Nagu kõik orjad, on ka tema oma isandate vastu väga viisakas: iga üksik pesuese tuuakse kätte ohtrate viisakusavalduste saatel (“Atähh-atähh!”). Ning tempo on meeletu, mina igatahes nii kiiresti neid asju sinna resti peale sättida ei suuda. Siis Ploom paneb toodud pesutüki mulle diskreetselt ja etteheiteid tegemata jalge ette maha (millest pole muidugi midagi, sest põrandad on meil tänu pidevale hoolsale harja ja tolmulapiga nühkimisele puhtad nagu prillikivi). Kui kõik pesu masinast otsa saab, hakkab tööploom seda otsast juba resti pealt maha võtma. Pesu on paraku laisk ja ei suuda nõuetekohase kiirusega kuivada. Seepeale Ploom raevub ja ta tuleb magamistoas asuvast pesurestist uste sulgemise teel eraldada. Ma usun, et temast tuleb igatahes korralik eestlane ja Ivan Orava (või oma papa) isa sugune töömurdja.

Limnoloogide keel algajatele ja 21. sajandi muna

Ploom on otsustanud ka meid papaga limnoloogide keele saladustesse pühendada. Keeleõpe käib ettelugemismeetodil: Ploom võtab mõne oma raamatu, sätib ennast minu või Antsu sülle, keerab lehti, osutab sõrmega* erinevatele objektidele ning nimetab neid limnoloogiakeelsete sõnadega. Väga ilmekalt.

Järgnevalt aga Ploomi kui uue sajandi lapse versioon ühest eesti kultuuri tüvitekstist, nagu ütleks Rein (saavutatud nii, et lapsevanem, antud juhul Ploomi papa, loeb teksti Ploomi poolt aktiivse lehekeeramise meetodil etteantud järjekorras, kuni tal juhe kokku läheb. Lugeda väga ilmekalt):
“Meie külas elas Aino oma emaga. Neil oli koer, kass ja vana kirju kana. Siis Aino tahtis minna vaatama, mis ema teeb. Aga kui hakkas lähenema kevad, siis õue lendas harakas! Ja Aino ei nutnud enam. Jooksis aita, tõi peotäie teri. Aga siis hakkas lähenema kevad! Ja õue lendas Aino ema! Ema oli väike, koer emast veel väiksem ja kirju kana oli kõige väiksem. Ja siis hakkas lähenema kevad. Nüüd hakkas vana kirju kana nutma. “Ää-ää-ää, mul ei ole enam muna!” Tuli ema, silitas seljaga kana sääri, aga kana nuttis edasi. Kass nägi Aino ema, katsus käpaga ja ütles: “Ei kõlba süüa!” Aga õue lendas harakas!”
Ja nii edasi.

Üldiselt tegeleme me oma poja arendamisega väga aktiivselt. Me küll laulutunnis ei käi nagu kass Artur, aga me peame neid kodus. Alles see oli, kui Ants istus Ploomi seltsis põrandal ja õpetas talle laulukest “Jüri-Jürnas, perse kärnas…” ja need teised sõnad.

___
* Ja nüüd tõesti sõrmega. Kui Ploom alles õppis oma armsa ema eeskujul asjadele näpuga näitama, tegi ta seda nimetissõrme ja pöialt koos hoides, nagu oleks mingi pisimudru sõrmede vahel. Nüüd näitab ilusasti ainult ühe näpuga, nagu algkoolis teised õpilased tema ema peale näitasid ja kooris “häbi-häbi” ütlesid, kui ema sööklas teiste halbade lastega leivasõda mängis.

Uudiseid ploomikasvandusest

Ploomil on nüüd saapad. Alguses ta hakkas nutma ja kukkus maha nagu Petja, kelle mõlemad jalad olid ühte püksisäärde sattunud, kui need talle jalga pandi. Me õnneks olime piisavalt taibukad, et mitte arsti kutsuma hakata (erinevalt Petja vanematest). Ja nüüd kablutabki juba päris kabedalt. Saapad iseenesest on koledad, aga need olid hetkel tõesti ainsad Tartu kaubandusvõrgus pakutavad, mis meie pojale jalga läksid. Ei noh, kena ju, et lapsel on juhtumisi sajakroonine jalakuju, mitte 900-kroonine.
*
Raamatuedetabelit juhib jätkuvalt Johannese raamat. Ploomil on ses suhtes muidugi õnnelik lapsepõlv, et tal lubatakse piiramatult lugeda. Tema lapsevanemaid ka omal ajal keegi ei keelanud. Aga Ploomi vanavanaema pidi raamatukogust võetud armastusjutte küünlaga vaka all lugema! Sest järgmine päev oli vaja tööle minna ja ennast selleks hästi välja puhata. Vot siis.
*
Mänguasjade edetabeli tipus troonib Ellomi ja Helo kingitud karupusle.
*
Häda ajab härja kaevu ja vanemate ilmselt talumatu muusikaline maitse Ploomi ühe jala peal tugitooli käetoele seisma, et ise kõrgelt riiuli otsast plaate valida. (Muidugi ajan jama. Tegelikult on Ploom meie maitsega rahul. Alati, kui musoon mängima pannakse, hakkab naerma ja põlvi nõtkutama.)
*
Ploomil on tekkinud teatav söögiisu (st muu toidu suhtes ka, lisaks sellele, mis minust tuleb), mis on igati tervitatav nähtus.
*
Ploom armastab väga käia mänguväljakutel (Kaupsi juures ja Toomemäel), kus ta kiigub ja on liumäe kunn ja rebib naisi (Puuk pidada naisi rebima ajakirjadest, kuulukse).
*
Kuna Ploomi proua ema võttis ranitsa selga ja läks kooli*, veedab Ploom nüüd kord nädalas ühe päeva vanaema seltsis ja teise päeva papa seltsis. Kõigile kosutav vaheldus.
*
Lõpetuseks üks väike nipp Ploomi elutargalt emalt: kui teie lapsel on juba 12 teravat hammast suus, ei maksa enam selle kummijullaga talle suhu ronida, mis endale näpu otsa torgatakse, et siis võsukese hambaid harida. Traamapunkti minekust jäi napilt puudu!

___
* Seekord koolilapse, mitte õpetaja rollis, ütlen selgituseks Sehkendajale.

Kuuldavus hea

Kui Puuk perega meil sünnipäeval käis ja oma kingad, õieti siis Ploomi kingad, mis talle pärandusid ning mida Ploom ise oma pardijala otsa ei saanudki, lahkudes maha unustas, seisin ma õhtul nii poole kümne paiku Kalevi tänaval Marta tänava otsas ja ootasin möödasõitvat autot, kuhu eelmainitud jalanõud poetada; pimenes, kassid aelesid ringi, aeg-ajalt möödus mõni auto ja kusagilt kostus rõõmsaid hõikeid „Maja taga on loom! Pablo, maja taga on loom!” Väga hästi kostus.

See tuleb mulle nüüd ikka teinekord meelde, kui ma parasjagu härra lõbustamiseks Anne Veski häälega üürgan („Vee-eeel anna andeks, kallis, see-eeee….”) või kui Ploom ja papa neandertali jooksu teevad vastavate häälitsuste saatel või kui lapsevanemate ühendkoor peenikese häälega Sõnajalgade repertuaari esitab (seda laulu, mis Eliidi viimasel plaadil on, meil tuleb väga sulnilt välja) või kui lihtsalt härra laulab. Ja tema laulab ju kogu aeg. Ma arvan, et kõik naabrid rõõmustasid, kui meie härra Pariisist tagasi tuli ja neid jälle paar korda päevas trepikojast lustaka lauluviisiga tervitama hakati („Laaskeeeee moosekant pisut pikutab….”). Rääkimata nendest kordadest, kui meile mõni külaline tuleb. No meil käivad muidugi päris sõbrad ka külas, aga rohkem tulevad sellised… No mäletate, Kodusjavõõrsil Sallyl oli nähtamatu sõber Milko, eksju, onju. Meil ka käib selliseid. Vahel astub Eints läbi või tuleb see häbelik tüüp, kes iga asja peale itsitama hakkab, või tulevad prk Rõivad (neid küll on viimasel ajal harva näha, aastad pole vist enam need, HB on ju südamehaige ka) või nohikud või üks selline ajalehtedesse lugejakirju kirjutavat tüüpi tähenärijalik härrasmees… Rõõm ikka, et ka linnarahvas meie lõbusast elust osa saab! Ega me kadedad poisid pole.

Tere, kool

Ma usun, et see, et mu kirjatööd (olgu kooli- või muud tähtajalised) laekuvad alati kokkulepitud kuupäeval kell 23:58, ei üllata enam kedagi peale mu enda. (See-eest minu hämming on püsiv.)

*
Viimasel ajal on mitu inimest küsinud, et mis siis lapsesaamisega seoses minu elus muutunud on (peale selle, et küsitakse selliseid pereajakirjalikke küsimusi). Noh, üks asi, mida me Antsuga oleme korduvalt arutanud, on see, et aega on palju vähem ja palju rohkem korraga. Esimene pool väitest ilmselt selgitusi ei vaja (sest te ju kõik teate, kuidas ma igal lapse arendamisest vabal hetkel tõttan oma arvukatelt toalilledelt tolmu pühkima), kuid teine võib ehk mõnele mittelapsevanemale uskumatu tunduda. Aga no sellega on nii, et vanasti, kui ma loll olin ja tööl käisin, tundus mulle kogu aeg, et enda asju pole töö kõrvalt üldse võimalik teha. Oma paar vaba õhtutundi, mis kontrolltööde koostamise ja kirjandite parandamise kõrvalt üle jäid, pühendasin ma enamasti sellele, et vedelesin kuskil tugitoolis ja halasin, kuidas mul pole üldse aega. Nüüd seevastu tundub mulle täiesti enesestmõistetav näiteks 30 minuti Ploomivaba ajaga nõud ära pesta, pesu kuivama riputada ja siis t e r v e ülejäänud aeg raamatut lugeda või mudoku ära lahendada või Ploomi päevaraamatut pidada…lõpus hakkan juba ootama, et kusse Ploom siis jääb papa või vanaema või kellega ta parasjagu välja on läinud. Väike ime, muud mai ütle.
Novot. Tutvusringkond iseenesest oluliselt muutunud ei ole, aga suhtlemissagedused on natuke ümber mängitud lasteomanikest sõprade kasuks. On tekkinud suur huvi igasuguse titeteema vastu, samas mingid varem huvitanud asjad jätavad suht külmaks. Kui ma varem ärritusin rohkem selle peale, kui kohvikus menüüs kirjutati cafe ole või Mozarrelajuust, siis nüüd on minu pimeda raevu endale tõmmanud trükivigu täis lasteraamatud (näidake mulle Ott Arderi kogu toimetajat ja ma löön tal morsi välja!). Samas on mu enda aju on suhteliselt surnud ja keeletaju on ka tema lahkumisest nii rööpast välja löödud, et vajab ise lohutust, selle asemel et mulle appi tulla, nii et komasid laon täiesti huupi, piinlik küll. Kirjutamine on keeruliseks muutunud, suulises vormis suudan lihtlauseid veel enam-vähem arusaadavalt edastada. Hahaa. Aitab naljast.
Tegelikult üks asi on veel. Kuna ma olen sada aastat ühtejutti koolis käinud, siis mõjus aastake kodusolemist väga… hm… värskendavalt. Selgus, et kui ei ole vaja kogu aeg kuhugi minna ja midagi teha, siis on aasta ringi väga huvitav. Igasugune ilm on omamoodi mõnus. Isegi pime ja külm versioon ei ajanud juhet harjumuspäraselt kokku. Ja noh, kevad ja suvi oli juba täielik bliss.
*
Aga eks näis, mis nüüd edasi saama hakkab. Sest paistab, et nüüd ma lähen peale aastast pausi jälle kooli. Juba kahekümnendat korda.