Tere, kool

Ma usun, et see, et mu kirjatööd (olgu kooli- või muud tähtajalised) laekuvad alati kokkulepitud kuupäeval kell 23:58, ei üllata enam kedagi peale mu enda. (See-eest minu hämming on püsiv.)

*
Viimasel ajal on mitu inimest küsinud, et mis siis lapsesaamisega seoses minu elus muutunud on (peale selle, et küsitakse selliseid pereajakirjalikke küsimusi). Noh, üks asi, mida me Antsuga oleme korduvalt arutanud, on see, et aega on palju vähem ja palju rohkem korraga. Esimene pool väitest ilmselt selgitusi ei vaja (sest te ju kõik teate, kuidas ma igal lapse arendamisest vabal hetkel tõttan oma arvukatelt toalilledelt tolmu pühkima), kuid teine võib ehk mõnele mittelapsevanemale uskumatu tunduda. Aga no sellega on nii, et vanasti, kui ma loll olin ja tööl käisin, tundus mulle kogu aeg, et enda asju pole töö kõrvalt üldse võimalik teha. Oma paar vaba õhtutundi, mis kontrolltööde koostamise ja kirjandite parandamise kõrvalt üle jäid, pühendasin ma enamasti sellele, et vedelesin kuskil tugitoolis ja halasin, kuidas mul pole üldse aega. Nüüd seevastu tundub mulle täiesti enesestmõistetav näiteks 30 minuti Ploomivaba ajaga nõud ära pesta, pesu kuivama riputada ja siis t e r v e ülejäänud aeg raamatut lugeda või mudoku ära lahendada või Ploomi päevaraamatut pidada…lõpus hakkan juba ootama, et kusse Ploom siis jääb papa või vanaema või kellega ta parasjagu välja on läinud. Väike ime, muud mai ütle.
Novot. Tutvusringkond iseenesest oluliselt muutunud ei ole, aga suhtlemissagedused on natuke ümber mängitud lasteomanikest sõprade kasuks. On tekkinud suur huvi igasuguse titeteema vastu, samas mingid varem huvitanud asjad jätavad suht külmaks. Kui ma varem ärritusin rohkem selle peale, kui kohvikus menüüs kirjutati cafe ole või Mozarrelajuust, siis nüüd on minu pimeda raevu endale tõmmanud trükivigu täis lasteraamatud (näidake mulle Ott Arderi kogu toimetajat ja ma löön tal morsi välja!). Samas on mu enda aju on suhteliselt surnud ja keeletaju on ka tema lahkumisest nii rööpast välja löödud, et vajab ise lohutust, selle asemel et mulle appi tulla, nii et komasid laon täiesti huupi, piinlik küll. Kirjutamine on keeruliseks muutunud, suulises vormis suudan lihtlauseid veel enam-vähem arusaadavalt edastada. Hahaa. Aitab naljast.
Tegelikult üks asi on veel. Kuna ma olen sada aastat ühtejutti koolis käinud, siis mõjus aastake kodusolemist väga… hm… värskendavalt. Selgus, et kui ei ole vaja kogu aeg kuhugi minna ja midagi teha, siis on aasta ringi väga huvitav. Igasugune ilm on omamoodi mõnus. Isegi pime ja külm versioon ei ajanud juhet harjumuspäraselt kokku. Ja noh, kevad ja suvi oli juba täielik bliss.
*
Aga eks näis, mis nüüd edasi saama hakkab. Sest paistab, et nüüd ma lähen peale aastast pausi jälle kooli. Juba kahekümnendat korda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s