Limnoloogide keel algajatele ja 21. sajandi muna

Ploom on otsustanud ka meid papaga limnoloogide keele saladustesse pühendada. Keeleõpe käib ettelugemismeetodil: Ploom võtab mõne oma raamatu, sätib ennast minu või Antsu sülle, keerab lehti, osutab sõrmega* erinevatele objektidele ning nimetab neid limnoloogiakeelsete sõnadega. Väga ilmekalt.

Järgnevalt aga Ploomi kui uue sajandi lapse versioon ühest eesti kultuuri tüvitekstist, nagu ütleks Rein (saavutatud nii, et lapsevanem, antud juhul Ploomi papa, loeb teksti Ploomi poolt aktiivse lehekeeramise meetodil etteantud järjekorras, kuni tal juhe kokku läheb. Lugeda väga ilmekalt):
“Meie külas elas Aino oma emaga. Neil oli koer, kass ja vana kirju kana. Siis Aino tahtis minna vaatama, mis ema teeb. Aga kui hakkas lähenema kevad, siis õue lendas harakas! Ja Aino ei nutnud enam. Jooksis aita, tõi peotäie teri. Aga siis hakkas lähenema kevad! Ja õue lendas Aino ema! Ema oli väike, koer emast veel väiksem ja kirju kana oli kõige väiksem. Ja siis hakkas lähenema kevad. Nüüd hakkas vana kirju kana nutma. “Ää-ää-ää, mul ei ole enam muna!” Tuli ema, silitas seljaga kana sääri, aga kana nuttis edasi. Kass nägi Aino ema, katsus käpaga ja ütles: “Ei kõlba süüa!” Aga õue lendas harakas!”
Ja nii edasi.

Üldiselt tegeleme me oma poja arendamisega väga aktiivselt. Me küll laulutunnis ei käi nagu kass Artur, aga me peame neid kodus. Alles see oli, kui Ants istus Ploomi seltsis põrandal ja õpetas talle laulukest “Jüri-Jürnas, perse kärnas…” ja need teised sõnad.

___
* Ja nüüd tõesti sõrmega. Kui Ploom alles õppis oma armsa ema eeskujul asjadele näpuga näitama, tegi ta seda nimetissõrme ja pöialt koos hoides, nagu oleks mingi pisimudru sõrmede vahel. Nüüd näitab ilusasti ainult ühe näpuga, nagu algkoolis teised õpilased tema ema peale näitasid ja kooris “häbi-häbi” ütlesid, kui ema sööklas teiste halbade lastega leivasõda mängis.

One thought on “Limnoloogide keel algajatele ja 21. sajandi muna

  1. See märkuse osa — püha müristus! Aja vaimuga on see küll kokkuvõttes vastavuses, aga seni olen siukseid tegelikke õudseid jaburusi/jaburaid õudusi kuulnud pigem Venemaa kohta, näiteks Leelo Tungla raadios räägitud mälestustest Artekist, kus tal mingi harjumatu toit kuidagi kurgust alla ei läinud, nii et edaspidi algas suurem osa söömaaegu sellega, et pool laagrit skandeeris: “Prijatnogo appetita, Leelo!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s