Nädala ringvaade

Aeg jälle möödunud nädala deebetid ja kreebetid kokku lüüa.

Üldiselt on olnud huvitav, patt oleks kurta. No näiteks…

…esmaspäeval tõstis ühe Rasmuse-nimelise pisilase ema Ploomi just täpselt sellel kõige viimasel hetkel mänguväljakul tema poole vihiseva kiige eest ära.

… kolmapäeval võttis poeg nõuks asutada kirbutsirkuse ning oli endale kusagilt ka juba esimese artisti hankinud. Too kuriloom aga osutus alles täiesti dresseerimata isendiks ja pures värske omaniku vaeseomaks. Loomake suunati küll juba ammu ümber parematele jahimaadele, kuid…

…sellele vaatamata on kolm viimast ööd möödunud peaaegu et silmatäitki magamata, sest poeg jätkuvalt sügeleb.

…neljapäeva õhtul saime rongis ühelt tädilt pahandada (“Mina oleksin juba surnud, kui mul nii külmad käed oleksid!”), mis iseenesest on isegi positiivne, sest ega enne ju ennast täisväärtusliku emana tunda saagi, kui pole lapse ärakülmetamises süüdistatud.

…eile mõtles poeg Elvas: “Soov on isa näha mul,” ent kuivõrd ta seda mulle oma mõnevõrra piiratud sõnavara abil (“emme”, “anna” ja “atäh”) selgeks teha ei suutnud, tuli valida ekstreemsemad vahendid. Niisiis määris Ploom ennast aianurgas salamahti siumarjamahlaga kokku ja ennäe, juba vuhiseski hoovi kiirabiauto ning sõidutas Ploomi koos proua emaga Lunini tänavasse*, et seal vastuvõturuumi kušett ja põrand täis oksendada ning veenduda, et ei, ta siiski ei söönud neid marju. Nii et võisime kutsuda taksoonu ja ööseks koju papa juurde sõita.

Niisiis jah, nalja saab rohkem kui rubla eest. Aga teisest küljest jälle…

…on olnud täiesti imetabane nädal: Peebuke tõi päevasooja ja perek Rõivad vahelduvas koosseisus on pea kõik päevavalged vabad hetked viitnud värskes õhus. Näiteks oleme me…

…saanud kirja uue isikliku tippmargi mänguväljakul viibimise kestuses: 1h ja 45 min. (Seejuures kasutas Ploom kõiki olemasolevaid atraktsioone, kusjuures paljusid sihipäraselt; peksis peaaegu kõiki teisi mänguväljakul viibivaid lapsi ja nägi peaaegu kõiki oma mänguväljaku- ja muidu tuttavaid, tõelise kurioosumina isegi musjöö Puuki ühes auliku perekonnaga.)

…käinud kogu perega statal jalkat mängimas.

…käinud Ploomiga peahoones naisi võlumas, sotsiaalametis raha küsimas**, linnaraamatukogu meie kandi rakukeses pead vastu riiulit ära löömas, Kitzbergi kõiki teoseid riiulist välja kiskumas ja huumorikäigu mõttes täiest kõrist lõugamas.

…sõitnud rongiga Elvasse (papa jätsime Tartusse, et ta saaks vahepeal tööd teha ja omale väikeste tuleneelajalapsukeste roogasid valmistada).

…korjanud puu alt ja pealt kokku kõik kuldrenetid*** (Ploomist oli seejuures palju abi: osavalt ja kunstipäraselt pikkis ta minu koostatud toonilt üksluiseks kippuvaid õunakastitäisi kaunite valgetäpiliste ja pruunipalgeliste pässidega; koksis rõõmsalt õrnalt, õõ-rnalt puu otsast alla toodud ja hellalt, hee-eellalt kasti asetatud õunapoisse kokku ja loopis koerale ning põnevuse mõttes tõstis aeg-ajalt kastide (=keldrisse viidavad) ja ämbrite (=kohe ära söömist nõudvad) sisu oma äranägemise järgi ümber. Ise ümises seejuures rõõmsat lauluviisi. Vahepeal käis oma käruga mööda hoovi ringi rallimas, trepist üles ronimas, tagant aiast õunu juurde toomas ja neid kuuri trepi alla peitmas ning lõkkeplatsil konisid korjamas. Kuni siumarja intsidendini niisiis oli igati meeleolukas.

Ja ka toas oleme selle napi sealviibitud aja jooksul olnud väga tegusad. Poeg on jätkuvalt suur tööploom ja mägironija.

Eraldi vääriks äramärkimist seegi, et esmaspäeval hakkas Ploom otsustavalt ise sööma ja nii on jäänudki. Tähendab, eks tal ole oma lusikas söögiaegadel juba nii umbes kaheksandast elukuust peale käes olnud, aga senimaani on seda nagu rohkem toidu katapulteerimiseks kasutatud. Ja sihik pole seejuures mitte suule suunatud olnud. Nüüd siis käib asi nii, et tõstan kausi lobiga ette, Ploom sööb. Vahepeal topin ikka mina ka omalt poolt, sest ega ta tagasihoidliku noormehena palju korraga võta ja sellise tempo juures läheks enne issanda päike looja, kui meil puder söödud saaks. Mingi hetk saab Ploomil siiber. “Anna!” teatab ta, ja kõikemõistev ning asju lennult haarav ema ulatabki piimatassi. Siis süüakse veel veidi. Siis loobitakse traditsioonide hoidmise mõttes natuke putru mööda tuba laiali. Siis söödetakse ema. Ja lõpuks keeratakse kauss ülejäägiga kummuli. KUI muidugi ülejääke on. Sest õigust ütelda on meie majas viimasel ajal ette tulnud isegi selliseid kuldsete tähtedega ajalooannaalidesse minevaid päevi, kui kõik süüakse ära ja nõutakse veel lisagi!

___
* Olgu öeldud, et nii kiirabibrigaadi kui ka arstide seas olin mina see ainus taimetark, kes teadis, mis asi siumari on.

** No mul meenus, et ma pole seda raha veel küsimas käinudki, mis nad mulle maksta tahavad, et ma nii toreda poja juba aasta vanuseks olen kasvatanud.

*** Täpsem sordinimetus on siiski “Kuldne rett”

2 thoughts on “Nädala ringvaade

  1. Minu arust tuleb see toetus kohe automaatselt, kui juba esimese (selle eest, et sa ta sünnitasid) oled kätte saanud ja sellekohase avalduse kunagi sisse andnud. Meil on küll mureta olnud. Sel aastal sattusin isegi paanikasse, kui sanatooriumis olles oma arvet vaatasin ja 2000 krooni lisaraha leidsin. Mõtlesin veel, et targu esialgu ei kasuta, mine tea, kellele pärast tagasi tuleb maksta ja kes valesti üle kandnud on.

  2. Nojaa, vaata, aga meie olime ju teise linna kodanikud, kui Ploom sündis. Rääkimata sellest, et ta sündis hoopis kolmandas linnas, ehkki see muidugi antud juhul asjasse ei puutu :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s