Elame veel!

Jah, tõesti, ei ole surnud. Ka eksistentsiaalseid küsimusi selle osas, kellele ja milleks kirjutada, pole tekkinud. Oleks ainult aega atra seada, nigu eestlane ütleb.

Härra käis meil vahepeal Manchesteris kohaliku kõnnaku nüansse omandamas; meie Ploomiga olime terve nädalavahetuse kahekesi kodus ja mängisime lõbusaid ja harivaid mänge. Näiteks õppis Ploom selle ajaga selgeks, et lisaks tugitoolidele pakuvad ohtralt lõbutsemisvõimalusi tegelikult ka lauaäärsed toolid, kuna neilt, kas teate, on võimalik edasi lauale ronida. Ja laua peal on juba hoopis teine tubakas kui põrandal: seal saab ajalehti rebida, erinevate kirjutusvahenditega laudlinale limnoloogiakeelset gräfitit sirgeldada, lauale unustatud nõude purunemiskindlust testida (siiani, tõsi küll, on purunenud ainult Ploomi enda kallis “poss ja tudu” (=poisi ja tüdrukuga) purunemiskindel immaritass), lampi süüdata ja kustutada, telefoniga mängida (see on Ploomi jaoks eriti keelatud ning sestap ikka ülimat õndsust pakkuv tegevus) ja turumutlikult kõhutada. Ning kui need tegevused ennast ammendavad, on vahva ennast lõpetuseks toolilt alla kukutada ning huulest morss välja lüüa. Samuti on huvitav ronida telkulaua kõrval seisvale kastile – või õieti seisvasse kasti -, siis ulatub laualt plaate alla loopima. Veel õppis Ploom heleda häälega katkematult kriiskama, öösiti mitte magama (tänu järjekordsele neljasele hambaseltskonnale, kes on otsustavalt pähe võtnud hoogsalt ja üheskoos “läbi muvda” – varsti on sahtel täis ja vanaisa (ning tädi Uuno) ähvardused, et Ploomil neist ulatuslikum hambumus on, tõeks saamas) ja tagurpidi pööratud pesukausi otsas step-aeroobikat viljelema (siit ka uus hüüdnimi Stepihunt).

 

Lapsepõlve süütud ja muretud mängud

Ei no saage aru, ma pole 2 nädalat kirjutanud. Kannatage ära.

Uudiseid seltskondlike mängude rindelt:

1. Püherdamine.
See on Ploomi ja papa uus lemmikmäng. Neljapäeva hommikul mul on kaheksane loeng, siis nad näiteks olid peaaegu terve aja püherdanud. See käib nii, et vedeletakse selili vaiba peal ja vahepeal natuke niheletakse. Igaüks omaette. Ploom harrastab seda vahel ka õues, eriti kui üritab teeselda, et kukkumine oli täiesti tahtlik ja ettekavatsetud. Hea külg on see, et ta on sellega seoses avastanud lindude ja pilvede elu, halvem see, et aastaaeg pole sellise ajaviite jaoks ehk sobivaim.

2. Jalgvärav.
Jälle pikaks ajaks lõbu pakkuv mäng. Papa seisab ja Ploom teeb põrandal joostes ringe, vahepeal papa jalge vahel läbi joostes. Eriti änks on, kui värav üritab teda seejuures kinni püüda.

3. Kohutav käterätt.
Selleks mänguks vajate Mikihiirt ja käterätti. Mäng ise on lihtne: Ploom paneb endale käteräti pähe ja Miki, kes kohutavalt kardab käterätti (ärge minult küsige, miks) tormab kiljudes ja surmahirmu trotsides teda päästma ning jõletut vaenlast kahjutuks tegema. Naerukrambid kogu perele garanteeritud.

Veel meeldib Ploomile autodega mängida (põhiliselt Elvas, kus teda ootab Iljušalt päranduseks saadud tohutu autopark (no minu jaoks on jah 6 autot juba “tohutu autopark”). Kummassegi kätte tuleb võtta üks auto ja siis tatti pritsides ja põristades nendega vanavanemate laminaatpõrandasse vagusid nühkida), palli järel kiljudes mööda maja joosta või siis seda näiteks mingisse keerulisse kohta (tugitooli ja raamaturiiuli vahele, söötmistooli, potti, käru alla, mustapesukasti, laua peale ema taldrikusse) üritada visata või toppida või sundida hoopis vanemaid palli mängima, klotsidest ehitada, joonistada, asju laua peale upitada (sest ta ulatab!), asju pesumasinasse toppida, voodi alla pugeda, raamatuid lugeda ja ulakust teha.

Eesti mees on tantsulõvi

No mul on muidugi piinavalt valus ja häbi selliseid sõnu kasutada, aga samas olen ma nii-öelda fakti ette seatud: eesti mees lihtsalt on tantsulõvi ja emasüda seda maha vaikida ei luba. Nii et jah. Hoogsamate palade ajal nõksutab eesti mees põlvi ja raputab pead, vahel vehib käega ka. Aeglasemate lugude tarbeks on aga eriti originaalne “puud surevad seistes”-stiilis omaloominguline, igasugust etteantud rütmi absoluutselt eirav aegluubis ning äärmiselt äraoleval ilmel küürakil ülakeha küljelt küljele liigutav tants. See on minu lemmik! Viimane ülestunnistus aga jäägu meie, kirjaoskajate väikeseks saladuseks, sest oma sümpaatiate väljanäitamist karistatakse meie peres karmilt: meeldinud tegevus katkestatakse koheselt, et selle asemel hoopis itsitama või edvistama hakata.

Üldiselt sarnaneb Ploomi muusikamaitse jätkuvalt kallite vanemate omaga, tantsulugude edetabeli tipus troonib hetkel Vaikoeplikjaeliidi Sylvesteri-laul. Seda muidugi lauldakse Ploomile ka nii söögi alla kui ka peale: kui Ploom kodutöödel appi tuleb (viimasel ajal, seoses küttehooaja algusega, on Ploomi kohustuste hulka lisandunud ka ahjukütjale puude kätte ulatamine ohtra ähkimise saatel), kiidetakse takka, et “su lihased päästavad meid jälle / no ütle, mis me ilma sinuta teeks” ja kui tuju paha, aitab nentimine, et “maailm ei mõista sinu valu”. Ja no samas vaimus edasi. Aga jah, samas jälle kepsutatakse heal meelel ka Kavastus Elmari laupäevaõhtuse kava järgi.

Kavastus käis Ploom viimane kord papaga kahekesi. Ükskord on varem ka nii olnud, aga ei mäleta, kas siin olen jõudnud kiidelda. Iseseisvumine! Mängis vennaga (no meil vanem poiss, see lapsendatud, kolmene, elab praegu maal vanaema-vanaisa juures, ta on sellise lihtsa maapoisi hingega, linnaelu oli tema jaoks liiga närviline…ega tal pea väga jaga ka, et kuhugi kooli minna või midagi. Jalad see-eest küll. Ja no meie papaga ütleme ikka, et peaasi, et poisil hea süda on, ja selles vallas Kutsile küll etteheiteid teha ei saa.), vohmis kahe peoga kala süüa, käis vanaema ja vanaisaga küla pealt piima toomas ja pärast vanaemaga saunas, misjärel lõhnas seebi järele. Seda viimast vist ka esimest korda elus, me ise oleme ikka veemeetodimehed muidu.

 

Pühendan vaimse tervise päevale

Kolmapäeval Karlovas nägin ma:

…blogimaailmas juba kuulsat Salme tänava vanainimest (eks me ole ennegi kohtunud), kes järjekindlalt üritab selgust saada, mis nädalapäevaga tegu. Me Antsuga ükskord vaidlesime, kas ta on natuke ohoo (nagu arvasin mina) või mitte (nagu arvas Ants). Sellest ma saan aru, et huvis kalendri vastu iseenesest ei ole midagi taunimisväärset ja noh, üksik vana inimene, vast tahab lihtsalt juttu teha. Ikka parem teema kui ilm või tervis. Aga öösärgis ringi liikumine kvalifitseerub minu kitsarinnalises maailmas ikka kahtlaste asjade hulka. Ants arvas, et ilus puhas öösärk, mis seal on siis. No ma ka ei tea tegelt.

…Forseliuse pargis pingil istudes ja “Veemeetodimeest”* lõpetades ühte vanemat härrat, kes süütas Rumba, põrnitses mind ja magavat Ploomi veidi aega eemalt ja astus siis ligi. Ja nende vahel leidis aset järgmine vestlus:
Härra: “No neiu, neiu, mis lugemine see on siin nii külma ilmaga!”
Ma: “No ei ole ju nii külm midagi.”
H: “On ikka, on ikka! See ei ole kellegi lugemise ilm!”
M: “Rääkige, palun, natuke vaiksemalt, mul laps magab.”
H: “Ei jah, jah, seda ma näen, lapsukene, jah, jah… No mis te loete siis, ma ei loe väljagi, mis see teil seal on…”
Mina: “Selline raamat (ja pööran raamatu kaane härra poole):”
H: “Issan, mis asi see on, ma ei loe tõesti väljagi…irrr…..irrr-ving…mis see on inglis või?”
M: “Ei, ma loen ikka eesti keeles praegu.”
H: “Irrr-ving, ma pole kuulnud kah… a kesse autor on?”
M: “Irving ongi autor.”
H: “Irrr-ving… Irrr-ving… no ei tea. Meri, Kross, neid ma olen kuulnud… ei tea…”
Ja lahkus pomisedes.

…Tähe tänaval näärivana meenutavat** vanemat meesterahvast, kes astus hoogsal sammul, vehkis kätega nagu tuuleveski, lärtsatas igal kolmandal sammul teepervele korraliku loigutäie tatti ja skandeeris: “Sitt! Pask!”

…Linda tänaval, mis inimtühjana videviku hakul alati millegi poolest teatridekoratsioone meenutab (nagu üldse Karlova, nigu me klassikute teostest lugenud oleme, kui mitte ise kogenud, eks), ühe maja ees ihuüksi punase Moskvitši tagaistmelt põrandalampi välja kangutavat kerajat meesterahvast, kes oma tegevuse saateks kana moodi häälitses.

Seda kõike ma nägin ja panin imeks, kuni härra mulle õhtul ütles, et olla rahvusvaheline vaimse tervise päev.

___
* Andsime viimaks alla ja jätsime “Veemeetodimehe” ühislugemise 100 lk enne lõppu katki. Niisiis sain ma selle järgmisel päeval läbi lugeda ja saan nüüd üldse jälle uusi raamatuid lugema hakata üle 100 aasta e 3 kuu, sest enne ju ei saand, noh, pooleli oli, noh!
**näärivana meenutav = pikk, kõhn ja pika halli habemega, vrd jõuluvana meenutav = paks, lühike ja pika halli habemega.

Seebu vanamutt on elus!

Nääh, kõige olulisem jääb ikka kogu aeg kirjutamata.

Ühesõnaga, see asi oli nii:

ühel ilusal sügisõhtul tegin mina laua taga koolitükke, kui äkki vaatan, et oot-oot, mida need härrad seal õige mängivad. No ja oligi, aupull! Seebu vanamutt*!!!

__
* Teadmiseks võhikutele: Seebu vanamutt on laialt tuntud seltskondlik mäng, mida üldiselt mängitakse välitingimustes. Mängijaid peab olema vähemalt 2, aga mida rohkem, seda uhkem. Mäng seisneb selles, et joostakse “igaüks eri suunas” (eriti muidugi kui mängijaid on näiteks 5 või rohkem) ümber maja. Kui keegi vastu jookseb, tuleb mõlemal ennast kanna pealt ümber pöörata ning vastassuunas ajama panna, eelnevalt täiest kõrist röögatades: “Seebu vanamutt!!!”
Kui mina väike olin, võisime seda tundide kaupa mängida.
Härrade versioonis joosti meie tubasel ringrajal (magamistuba-elutuba-koridor-köök-magamistuba ehk tants ümber ahju) ning ilmselt delikaatse inimesena mitte soovides tähelepanu noorema seltsimehe kõne teatavale puudulikkusele juhtida polnud vanem mängijatest nooremale ka sellest karjumise kohast nii detailselt rääkinud. Kriiskasid kohtudes niisama täiest kõrist.

Sügispuhkus

Meie Ploomiga oleme viimase nädala veetnud sügispuhkusel. Soovitan teistelegi. Meie otsustasime seekord tuntud kuurortlinna Elva kasuks. Puhkame aktiivselt, õunu korjates. Ploom on sel alal eriti kibe käsi. Ta on isegi avastanud ühe uue haruldase sordi. Ma ei ole veel suutnud välja pressida, kus selline puu kasvab, kuid aeg-ajalt ilmub Ploom nähtavale, peos ilusad suured süsimustad, äärmiselt pehme viljalihaga ning täiesti küpsetena valgetäpiliseks muutuvad ubinad. Paistab olema sügisõun. Ma ise maitsnud ei ole, küll aga Ploom.

Puhkusel poleks mõistagi seda päris õiget mekki, kui poleks sõpru. Meil õnneks on. Laupäeval käisime Tormi õue peal kurge imetlemas, lehtedes sahistamas ning pesukuivatuskarusselliga mängimas; pühapäeval võõrustasime Puuki. Ploom oli seekord eriti armulik ning Puugi hammustamise ja löömise asemel hoopis kallistas teda! Tegin ruttu risti seinale.

Kõige parem puhkuse juures on ikkagi see, et saab õues olla. Kui me ei maga ja pime ei ole, siis olemegi kogu aeg. Lisaks õunte korjamisele pakutakse siinses turismitalus ka jalgpalli mängimise, niisama hängimise, siumarjade söömise, liivakastis hullamise, koera tagaajamise, kivikeste korjamise ja suhutoppimise, veega solberdamise, maasikapeenarde tallamise, piparmündikorjamise, kraavikukkumise, postkasti lõhkumise, trepil ronimise ning käruga ringirallimise võimalusi.
Pärast paari värskes õhus veedetud tundi on poeglaps üldiselt küps kah – vedeleb rahulikult süles ja laseb ennast lõdvalt riidesse panna ning vankrisse sokutada, kus uinub juba enne, kui me oma 3 majaga tänavalt suurele teele jõuame. Magab kaks korda päevas korrapäraselt nagu kellakägu. Ja õhtul läheb kell kümme magama. Nagu härragi ütles – tuleb vist ikka soetada see rantšo Guatemaalasse…

Naiste-, nalja- ja Hapsumees

Ploom on lahke poeg ning soovib perekondliku üksmeele nimel rõõmustada võrdselt nii ema kui isa. Ema rõõmustab, kui poeg sööb ise lusikaga putru – aga palun! Papal India toidu ja toitumistavade austajana omakorda on hea meel, kui süüakse käega. Milles probleem, teeme ära! Käega on näiteks väga meeldiv vohmida sisse erinevaid köögiviljaroogasid, makarenkosid ja loomulikult hakklihakastet.

Meie ühiseks rõõmuks mõistab Ploom ka söömise nautimise ning rituaalide võlu. Söömaajad venivad meil sageli pooletunnisteks, misjuures valdav osa ajast kulub sellele, et meelitada Ploomi suud avama. Vahel varem, vahel hiljem, kuid enamasti see siiski ka õnnestub (ma kordan: enamasti, mitte alati). Alati kõige ootamatumal hetkel. Just siis, kui lapsevanema lootus on täiesti kadumas ning tundub, et hinnang „ei kõlba süüa” on vankumatu. Ploom teeb järsku suu lahti ja kukub sööma. Vahepeal teeb veel mõned põiklemispausid. Ning loomulikult kuulub ühe õige söögikorra juurde lakkamatu gravitatsiooniseaduse testimine kõikvõimalike erinevate toiduainete abil – juust kukub käest lastes põrandale, huvitav-huvitav, kas puder äkki lendab ülespoole?

Toiduainete edetabelis aga troonib sel nädalal Haps.