Jah, tõesti, ei ole surnud. Ka eksistentsiaalseid küsimusi selle osas, kellele ja milleks kirjutada, pole tekkinud. Oleks ainult aega atra seada, nigu eestlane ütleb.
Härra käis meil vahepeal Manchesteris kohaliku kõnnaku nüansse omandamas; meie Ploomiga olime terve nädalavahetuse kahekesi kodus ja mängisime lõbusaid ja harivaid mänge. Näiteks õppis Ploom selle ajaga selgeks, et lisaks tugitoolidele pakuvad ohtralt lõbutsemisvõimalusi tegelikult ka lauaäärsed toolid, kuna neilt, kas teate, on võimalik edasi lauale ronida. Ja laua peal on juba hoopis teine tubakas kui põrandal: seal saab ajalehti rebida, erinevate kirjutusvahenditega laudlinale limnoloogiakeelset gräfitit sirgeldada, lauale unustatud nõude purunemiskindlust testida (siiani, tõsi küll, on purunenud ainult Ploomi enda kallis “poss ja tudu” (=poisi ja tüdrukuga) purunemiskindel immaritass), lampi süüdata ja kustutada, telefoniga mängida (see on Ploomi jaoks eriti keelatud ning sestap ikka ülimat õndsust pakkuv tegevus) ja turumutlikult kõhutada. Ning kui need tegevused ennast ammendavad, on vahva ennast lõpetuseks toolilt alla kukutada ning huulest morss välja lüüa. Samuti on huvitav ronida telkulaua kõrval seisvale kastile – või õieti seisvasse kasti -, siis ulatub laualt plaate alla loopima. Veel õppis Ploom heleda häälega katkematult kriiskama, öösiti mitte magama (tänu järjekordsele neljasele hambaseltskonnale, kes on otsustavalt pähe võtnud hoogsalt ja üheskoos “läbi muvda” – varsti on sahtel täis ja vanaisa (ning tädi Uuno) ähvardused, et Ploomil neist ulatuslikum hambumus on, tõeks saamas) ja tagurpidi pööratud pesukausi otsas step-aeroobikat viljelema (siit ka uus hüüdnimi Stepihunt).