Monthly Archives for november 2007

Aits ja ebola

Nojah, nagu mainitud sai, jäi Ploom ühel kenal (teisi)päeval räigelt haigeks. Ploomi peast voolas lakkamatult paksu rohekat ollust ja temperatuurikõver näitas kolmel järjestikkusel õhtul aiva tõusutrendi. Ikka pügalate viisi üle kolmekümne üheksa (ehk siis “mitu kraadi üle kolmekümne üheksa” nagu mina neil puhkudel ikka arstide kaameks ehmatamiseks ütlen).

Mõni õhtu hiljem haigestus ka Ploomi papa, ja see on juba midagi. Papa on meil karastunud. Ta ei ole kunagi haige. Valetan, ükskord tegelikult oli. 3-4 aastat tagasi, kui me elasime veel Sõbra tänavas ja väljas oli kohutavalt külm, mingi sada kraadi külma. No kolmkümmend. Ja Ploomi tulevasel papal tõusis palavik. Siis oli jah selline ajalooline päev, et papa ei läinud kordagi toast välja. Alguses papa oli väga haige, istus, nägu tulitamas, ja vaatas telkust filmi “Jack ja oavars”. Aga siis tal sai viljand, käskis endale suure kausiga vett keeta, jõi selle kõik ära, keeras voodisse teki sisse rulli, vandus hirmsasti, higistas nagu loom ja õhtuks oli terve kah.

Nüüd oli papal ka üks päev väike palavik ja pärast nädal aega nohu. Erinevalt Ploomi nohust keeldus see kangekaelselt ninast väljumast. Papa üritas teda küll kõigi koduste vahenditega välja peksta, aga ei kedagi. Papa jõi viina ja määris varba vahele ja nina alla Vietnami salvi ja piserdas ninna liitrite kaupa merevett ja astelpaju-nohurohtu ja nuusutas erinevaid eeterlikke õlisid, mis muutsid ta küll väga rõõmsaks ja leebeks ja tõid papale meelde härdaid mälestusi tema kadunud vanaemast, kes hea une nimel eetrit jõi, aga nohu ei kõssanudki. Ja ükspäev papa rääkis minu suureks lustiks hommikust õhtuni nagu Andrus Kivirähk aeg-ajalt naljaka kõrge häälega. Ploom, kelle palavik (aka borovik, nagu Rõivad ütlevad) seks ajaks päästmatult kadunud oli, sekundeeris köhima hakkamisega. Ühesõnaga, lusti jagus pea kaheks nädalaks ja kes ütleb, et lisa ei tule.

Haigusega seoses tegi meie elukorraldus mitu suurt vähisammu. Esiteks kolis Ploom tagasi meie sängi. Kusjuures boonuseks nõustus ta haigusnädalatel magama ainult meie peal, kõrval olemisest enam ei piisanud. Näiteks viskas ennast üle papa keskkoha silda või keeras selili lamava ema otsa külili, põske padjaks kasutades. Üsna kurnav üldiselt. Eriti kui arvestada, et umbes kümme korda öö jooksul ärgati üles ja hakati kas sööma või lohutamatult nutma. Viimasel puhul oli ainsaks abinõuks hakata peast “Muna” ette lugema, sest endale laulda ega ennast puudutada selline öhe ärganud Ploom üldiselt ei luba. Üks öö Ploom sonis ka, kui tal palavik oli. Ilmselt ta siiski ei varja meie eest midagi ja (eesti) keele oskus ongi tõesti nii napp, kui välja paistab. Uneskõnes vähemalt midagi uut ei avaldunud. Ikka “tatt” ja “atäh”.

Teine suurem vähisamm oli söömisalane: esiteks tihendas Ploom oma tankimiskordi (mille ööpäevase arvu ma just püsivalt ja kõigile osapooltele sobivalt kahele olin taandanud) uuesti kuue ligi öösiti (no nii palju pole peale esimesi elukuid olnudki!) pluss hakkas uuesti tankimist nõudma ka lõuna ajal; teiseks keeldus üldiselt igasugusest muust toidust peale keefiri. Mõned vähisammud olid veel, aga no te ei pea ka kõike teadma. Uuri vähem, elad kauem, tead.