Laitmatu limnoloogia keel

Ploom ärkab hommikul üles, teeb protseduurid ära, veab padja ahju juurde, istub sellele peale, võtab oma Pariisi-raamatu põlvedele ja hakkab lugema: “Ehhei! Ehhei! Uuuu… Äää-tnnn. Äää-tnnn. Ptllll!!! Ohhoi. Ohhoi…. Tiu-tiu-tiu-tiu-tiu… Ooooo… Ssss. Tsss…”

Ja nii oma pool tundi.

Suurpäev

Täna siis ongi suurpäev. Poeg poolteist ja rotiaasta algus (siinkohal eriti südamlikud tervitused Bobile Kavastusse). Ehk et põhjuse leiab alati.

Juubilar ise on paraku esmaspäevast saadiks aige, nii et piirdume täna tubase koogisöömaga ja kingitus lükkub edasi.

Pooleteistaastane inimene tundub juba suur küll. Eriti salliga.

Ise õppis Ploom sünnipäeva puhuks ära tähtsa uue sõna: appaa (lõppu annab venitada nii pikaks kui parasjagu vaja). See tähendab “papa”. Esimest korda ütles ta seda tegelikult juba eelmisel nädalal, aga siis ma arvasin, et teeb niisama vigurit. Esmaspäeva hommikul käisime aga siin Elvas õues (enne kui palavik 39 kanti tüüris), Ploom taris mu kättpidi puudelõhkumisplatsile, kus papa nädal varem tema suureks vaimustuseks hoogsalt tegutsenud oli, lajatas käega serviti vastu pakku ja teatas tähtsalt: “appaa!”. Järgmisel õhtul tõi mulle telefoni ja nõudis: “appaa!” – no teised inimesed räägivad temaga telefonis harva, mõni vanavanem teinekord või siis Agnes (=esimene minu kontaktide nimekirjas), kellele Ploom vahel ise varahommikul helistab ja sensuaalselt torusse hingeldab. Helistasime siis papale ja Ploomi näost paistis küll, et just seda ta soovinud oligi.

Ja pooleteistaastane poiss on muuseas nii suur juba, et eelmisel laupäeval lubas ta vanematel lahkelt Lehari sünnipäevale minna õhtul ja jäi ilma igasuguse vastupanuta vanaema seltsis mängima ja hiljem magama. Enne lõi ainult vanaemal peaga moka rulli. Et oleks ikka selge, kes on majas peremees.

No vot. Mõõdud ja kaalud tulevad hiljem, õnnesoovid võite ise lisada.

Lugupidamisega,

suure poisi vanemad.