Mullet ongi uus must!

Kallis inimene, kes Sa jõudsid siia otsinguga “väike laup, millist soengut valida”.
Mina igatahes soovitaksin IGAKS ELUJUHTUMIKS mulletit.

Ja mina, naiivitar, veel arvasin, et enam naljakamaks kui “Lauri Nebeli poeg” ei lähe…

Vastused

Mul on üks võlg. Nõndasi:

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Lõikasin esimest korda juuksed päris ära, hakkasin suitsetama, käisin konstantselt paljajalu ja olin muidu ilgelt diip ja väga ülbe. Praegusel aastaajal tõenäoliselt valmistusin Pärnusse antropoloogiale minema või midagi. Sügisel läksin kaheteistkümnendasse klassi.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast.
Kirjutada, lugeda, astuda ülikooli, puhata, mängida.

3. Lemmiksnäkid?
Vastaksin tsiteerides toona äsja sajandat juublit pühitsenud Liisi Vildi mõne hea aasta tagust intervjuud PM-st: “pudru vast”.

4. Mida teeksid, kui oleksid miljonär?
Oleksin miljonär.

5. Kohad, kus oled elanud?
Elvas kahel pool raudteed, Tartus 2 kohas Tähtveres, 1 kohas Supilinnas ja 3 kohas Karlovas.

Mis kommunikatsioon?

Tänane hommik tõi üle pika aja vaadatud hommikuterevisiooni kaudu kaks rõõmusõnumit:
1) ainudel, kes, nagu me hea oolafmihkli abil teame, on maailma kõikse karvasem rahvas, on pidupäev (ainoo, ainoo…); 2) šoonthešiip on telkuekraanil tagasi. Viimase uudise üle rõõmustas ka Ploom, sättis end kohe tugitooli ja asus vaatama. Tänases osas kimbutas lambaid tige pull. “Näe, kallale tahab minna lambale,” selgitas proua ema abivalmilt. “Kalli,” nõustus Ploom teadjal ilmel.

A kui Ploomi käes küsida, et ütle mulle, missu nimi on, Ploom, siis Ploom ütleb eranditult “Papa!” ja jookseb itsitades vasakule ära. Või ta pole naljavend!

Mõmm ja Knn, ekstreemsportlased

Ploomi suurimad sõbrad on Mõmm ja Knn.
Knna nimi on tegelikult Konrad. Temast on siin varemgi juttu olnud.
Mõmm on sama suur kui Knn, aga sinine ja tatart täis. Mõmmi pärisnimi on (autori auks) Maša.
Knn ja Mõmm vajavad pidevalt kallistamist (“Suu’ kalli!” ütleb Ploom ise) ning öösiti kaissuvõtmist, sest nad kardavad koledal kombel pimedust ega julge üksi magada. Kui Ploomil on pidžaamen seljas, hüppavad Knn ja Mõmm vanemate voodist Ploomi voodisse. (Kui mõni loll on nad juba enne sinna toimetanud, puhkeb skandaal, mis ei vaibu enne, kui vaesed väärkoheldud loomad on voodist välja tõstetud ning uhke õhulennuga sinna uuesti, õ i g e s t i tagasi saadetud.)
Mine tea, kas hüppamise tagajärjel või mis (hüpates juhtub ju ikka, et maandud enne sihtmärgini jõudmist paar korda pea ees põrandal või räntsatad täie hooga vastu voodiserva), aga ka Mõmm ja Knn olid möödunud nädalal sunnitud kumbki kerge operatsiooni läbi tegema. Knnal nõeluti kinni vasaku kaenla alune haavand, millele õnneks saime õigel ajal jaole. Ees ootab ka kerge plastiline operatsioon töllakile kippuva moka paranduseks. Mõmmiga läks sedapuhku pisut halvemini – vigastuse avastamise ajaks oli tatrakaotus juba eluohtlikule piirile liginemas. Õnneks olid meie varud korralikud ning kiire tatrasiirdamine päästis Mõmmi elu ja parema käe. Täna oli teine juba päris kõbus.
Kui Knn on tšempion ka muudel hüppealadel, siis Mõmmile meeldib keerutamine. Ploom hoiab tal hammastega kõrvast kinni ja võtab maksimaalsed pöörded üles. Siis on Mõmm rahul.
Proua ema noorte sportlaste vigastusohu pärast üldiselt nii väga ei muretsegi (peaasi, et tänavale hängima ja ropendama ei läheks, muud ma ei ütle), küll aga valmistab mulle pisut peavalu Mõmmi välimus. Sest pesemisest meie Mašenka oma tatratäidise tõttu eriti lugu ei pea, aga see keerutamine on otse öeldes üks igavene ila.
Teisest küljest – proua emal endal oli kord veider gnoomelukas Tössu. Tössu valmistas proua emale tema enda proua ema, kui proua ema (see Ploomi oma siis) oli nii umbes kolmene. Tössut hoiti karussellitamisel ninast. Aastatega tõmbus vatt Tössu sees õige õblukeseks, Tössu jume tati ja tolmu koostoimel kollakashalliks ning silmad hele-helesiniseks. Proua ema meelest oli Tössu siis täitsa vanaisa moodi.