Meenutus ühest romantilisest pühapäevahommikust

Pühapäevahommik. Päike paistab, ilm on soe (joodikust me siinkohal juttu ei tee, ei sobi üldise kontseptsiooniga…andku kodanik alkoholisõber andeks). Kell on, ütleme, kümme. Härrasrahvas on ontlikult juba jalul, proua ema pikendab hommikust blissi kangekaelselt voodis edasi vedeledes, kuigi on salamisi samuti juba ärkvel. Köögist kostub salapärast toimetamist, seejärel vanuselt eesrindlikuma härra õpetussõnu: “Ploom, mine aja nüüd emme üles. Ütle talle, et pannkoogid ja kohv on valmis, eks.”

Proua ema surub ootusärevalt silmad kinni, veab teki kurgu alla ja jääb ootama. Milline idüll! Juba kostubki väikeste jalakeste padinat…

Saabub Ploom, lajatab lahtise käega kaks korda proua ema teki alt piiluvasse näkku, käratab “Knk! Knk!”* ja lahkub toast sama kiiresti, kui tuli.

__
*knk tähendab limnoloogia keeles tõepoolest kooki muide. Ehkki enamasti kasutatakse pannkookide kohta sõna tann.

3 thoughts on “Meenutus ühest romantilisest pühapäevahommikust

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s