Nüüd aitab!

Kätte on jõudnud ülim aeg totaalseks loobumiseks, mõtlesin ma pärast seda, kui olin pahaaimamatult avatud värskest Moltexi-pakist lubivalgeks pleegitatud mähkmed eest leidnud. Ploom tarbib mainitud tooteid küll veel ainult öösiti, aga pealevaatamise põhjal otsustades olen ma üsna kindel, et need helendavad pimedas ka.

Et nagu mis mõttes, ma ei saa aru?

See on umbes nagu mingi mähkmevõrdlus, mida ma kunagi kuskilt pedeajakirjast lugesin, kus ühe suurkorporatsiooni naftamähkmete põhieelisena oli välja toodud, et neil on “nüüd tore pilt ka pepu peal”!

PS Ja noh, muidugi, ammu oleks aeg. Eks tuhmile inimesele tulebki hakata vaikselt väljastpoolt märke ette söötma.

Protestikiri

Lugupeetud Lenne lasterõivaste tootjad!

Tähendab, mina protesteerin! Teie vee- ja ilmastikukindlana välja reklaamitud komplekt, lubage täheldada, ei pea vastu isegi üht piizikest oktoobrikuist suplust ülikooli raamatukogu esises purskkaevus! Nõuan oma raha tagasi!

_ _ _

Aga asjaosaline ise kommenteerib sündmust nii:

“Ploom puskkae’u kukkus. Ka’ad* (=kalu) näki. Vett jõi. Ploom u’us (=ujus) tevve pika päeva**. Peetu jupa kou (=koju) minna tahtas. Ploom ikka u’us. Ploom ka’a kätte sai. Siis Peetu Ploomi kätte sai. Siis taksoauto tui (=tuli).”

* konsonantidega Ploom eriti ei õnnista, eriti l osas. Pika l-iga sõnad (kalli, küll) hääldab korralikult, aga no lühike l, see on vabsjee mingi tarbetu luksus. Lühike v, j ja r muuseas samuti.
**Võhikutele teadmiseks, et tegu on tsitaadiga surematust kirjandusteosest “Lugusid pisipõnnidele”

Tikutonn

Ploomi arhitektuuriliseks lemminguks kodulinnas on mõistagi Tigutorn. No ta pole ainus sellise puudega meie perekonnas muidugi. Lisaks meeldivale välimusele on Tigutorn ka muidu kasulik ehitis. Kui varem pidi proua ema teinekord pikematelt matkadelt tulles igasuguseid hiina imesid ja tsirkusbartseloonat välja mõtlema, et Ploom koduni luugid lahti hoiaks ja ühtlasi ka tempos püsiks (üks tõhusamaid nippe oli nt nn mängiva koera meetod, kus proua ema loopis enda ees tammetõru ja Ploom selle usina kutsikana jälle tagasi tõi), siis viimasel ajal on Tigutorn siingi abiks. Suurem jagu marsruute on kergesti liigendatavad etappideks ühest Tigutorni-vilksatusest teiseni ja Ploom on varmalt valmis ootama, et aga uuesti armastatud ehitist näha saaks. “Näe, see tikutonn paista!” kilgatakse näiteks Vanemuise ees. “Oi, see puss (=buss) / see puu eess on! Tikutonn ei näe!” nenditakse hetk hiljem. “Oi, jälle! Jälle see ots paista!” on vaid paar maja edasi taas põhjust rõõmustada. Ja nii koduni välja.

Suurim kompliment Ploomi suust on teadagi tähelepanek, et keegi või miski on natuke kellegi või millegi teadaolevalt sümpaatse moodi. Tunnustusega “nakuk tikutonn moodi” on seni pärjatud teiste hulgas Salemi kiriku torn, Turu tänava äärse katlamaja torn, Toome varemete torn ja Nõo kiriku torn. “See tonn ka meeldi Ploomile. See on nakuk tikutonn moodi,” kõlab meelitus täpsemalt.