Ploomil käis Pumpernickel külas. Kahe kaheaastasega on väga huvitav vestelda.
Proua ema: “Vaadake, milline autotee meil siin põrandal on!”
Pumpernickel: “Ei ole!”
Ploom: “Miks?”
Ploomil käis Pumpernickel külas. Kahe kaheaastasega on väga huvitav vestelda.
Proua ema: “Vaadake, milline autotee meil siin põrandal on!”
Pumpernickel: “Ei ole!”
Ploom: “Miks?”
Kull-kull-kulla mees,
meil poe jalgu talvis vees,
mmm-mmm vabam on,
sest et uied ja sabad meil ja jalad on meil…
Sest meil on nüüd jaladki!
Oi, küll on lugu,
see on nii toe, oi-oi-oi…
(laulu lõpus peab hääl minema päris peenikeseks kohe)
Hetk enne lõplikku ärkamist pomiseb lõunaunest naasev Ploom: “Päike tevvitab mind!”
Lööb siis silmad lahti, vaatab pisut aega segadusse sattunud ilmel ringi, tormab akna juurde, rebib ruloo eest ja kiljatab: “Issand! Seal on hoopis öö!”