Mina olengi Lumivalgeke, vana, paks ja kole…

Alles see oli, kui poeglaps mulle hellalt lausus: “Emme, siu põsed on nagu katulid!” Ja nüüd siis selline lugu kah veel: panen poega rõivile. “Emme, siu käed on nii kümmad!” kurdab viimane. “Aga siit sa oled nii soe,” surutakse ennast järgnevalt mo rinnale. Idüll, eks, nii nummi, eks. Ja siis: “Ploom soojendab ennast siu vastu nagu Liisbet lehma vastu…”

3 thoughts on “Mina olengi Lumivalgeke, vana, paks ja kole…

  1. Minu laps küll ütleb mulle: emme, sina pai, armas (ja muid selliseid kauneid sõnu).Ja siis vahele topib: emme, mine kooli!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s