Näiteks olen ma ainuüksi pedagoogika aluste loengus saanud teada järgmist:
1. Tüdrukutele meeldib füüsika, sest füüsikaõpetajad on tihti mehed.
2. Soome tüdrukud tulevad Eestisse ülikooli sellepärast, et neilegi meeldib kanda kevadel miniseelikut.
3. Lasteta inimene on looduse eksitus!
Ja see kõik juba alustes! Ootan huviga, mis edasi tuleb, mõeldes ühtlasi hirmuga, mis saanuks, oleksin ma siiski astunud kirjanduse magistriõppesse. Kõik see tarkus oleks minust lihtsalt mööda läinud! Vireleksin praegu kusagil kirjandusteaduse getos…
RÕIVAD 
Mulle samas öeldi viimastel sisseastumiskatsetel, et kirjandusteaduse geto on soouurimus, nii et vahest oled sa kogemata kombel just nimelt selle postitusega sinna getosse sattunudki? Mine võta neid elu paradokse kinni.
Kahtlustan siiski, et pigem pedagoogika (või äärmisel juhul füüsika) getosse. Keel on kuidagi võõras.
Sisseastumiskatsed on muidu jah teine hea koht targaks saamiseks (kohe magistriõppe järel). Ma sain oma viimatistel teada, et kirjandus on sõnakunst.
Ega ometi herr Krull neid aluseid ei õpeta?
Ja kuss nüüd soouurimuse kohapealt! ;)
Ei, paraku. Osa lõbust seisab veel järgmisel semestril ees.
(Pean veel tunnistama, et ma ise paremaks sulandumiseks loengus esitatavasse maailmapilti seal enamasti koon laua all.)
Vaatasin võimalike lektorite nimekirja ja avastasin sealt Hasso K. Nii. Teadlasele vastaksin ikka empiiriliste andmetega: ta õpetas minu koolis füüsikat. Ta oli mees. Ma olin tüdruk. Mulle ei meeldinud, ei tema ega füüsika. Mulle meeldis sõjalise õpetaja Agu T, aga põhiliselt sellepärast, et ta lubas meil märki lasta. Agu T meeldis paljudele, aga Hasso K ainult meie klassi psühhopaadile, kes on praegu arst, aga õnneks EMOs, kus inimesed on valmis igasuguse kohtlemisega leppima, peaasi, et abi saaks.