Monthly Archives for juuni 2011

Jutujätkuks

1

Veel üks bussivestlus:

Ploom (olles kogu tee lakkamatult jutustanud ning viimaks pool minutit mõtlikult vaikinud): Viimasel ajal me oleme Pangaasiusega nagu kohad äla vahetanud: tema on hakanud lohkem lääkima, mina olen jälle selliseks vaikseks poisiks muutunud, mõtlen lohkem …

Proua ema (tunnistagem, muigamisi): Või nii? Kas sa varem siis rääkisid rohkem?

Ploom (pärast mõtlikku pausi, raugelt aknast välja vaadates): Noh, üplis palju …

2

Täna hommikul õueminekul:

Proua ema Ploomile: Ploom, kas sa palun võiksid ü h e minuti tasa olla, ma üritan Pangaasiusele selgeks teha, et ta sandaalid jalga paneks … (Ploomi üllatunud nägu nähes:) No sa võiksid ju mõnikord siiski natuke aega vait ka olla, omaette mõelda või midagi.

Ploom (pärast hetkelist järelemõtlemist): Noh, vahel autoga või bussiga sõites … või õhtul magama minnes … või lõunatuttu … siis ma küll ju mõtlen vaikselt. Aga üldiselt, ma pean ütlema, halva …

Iserääkiv suu

Kuna kogu ülejäänud perekond juhtumisi on sündinud riburada pidi kevadisel a’al, kui on pungad puul ja põõsal ja need teised sõnad, on Ploomi jaoks viimasel ajal süvenevalt aktuaalseks muutunud ka ta enda visalt, kuid kindlalt lähenev sünnipäev.

“Mitme päeva pälast minu sünnipäev tuleb?” uuritakse lapsevanematelt peaaegu iga päev. “Neljakümne kaheksa päeva pälast? Aa … juba nii valsti! Ma ei suuda äla oodata!”

“Ja mida sa sünnipäevaks tahaksid?” uuris proua ema mõne aja eest parasjagu koos poeglastega bussiga Elva poole sõitma asutades. (Noh, et teaks aegsasti hakata jälle üleskeeratava pardikese või ratastega hiire järele ringi vaatama või nii.)

“Ma tahaksin selliseid jalka välavaid … nagu pälis välavaid, mida saab ise lingi liigutada … ja siis seda mängu, kus saab niiviisi neid mehi liigutada ja nad mängivad seda väikest palli (= lauahoki – toim.) … ja siis veel sellist iseminevat … iseminevat … nagu iseminevat õhupalli … no mis läheb ise õhku täis ja siis läheb üles õhku … isetöötavat pumpa, ühesõnaga,” loetles Ploom hinge tõmbamata, enne kui buss kaubamaja valgusfooristki kaugemale oli jõudnud.

Järgnes pikk vaikus kuni linna piirini.

“Ja siis ma tahaksin endale veel iselääkivat suud …” lisati mõtlikult kusagil Lõunakeskuse kandis.

Jah. Iserääkiv suu. Ma arvan, et just see meie majapidamisest seni puudunud ongi …

Kalantsuse kooli eri: Komplimendid daami rõivastusele

1

Proua ema presenteerib suvist särgikut. “Noh, kuidas on?”

“Väga ilus,” kinnitab Ploom tunnustavalt, “isegi, ma ütleksin, selline keskmine!”

2

Mänguplatsile minekuks tõmbab proua ema selga tumesinise linase särgi. Ostetud, olgu öeldud, ausal teel naisterõivaste osakonnast.

“Oo, ilus!” kommenteerib koridoris jalanõusid jalga sikutav Ploom. “Selline kuidagi nagu hällaslik (= härraslik – toim.)!”