Lepalind ja Külitse

Teinekord sõidavad Ploom ja Pangaasius bussiga vanaemale külla. Proua ema isiklikud lemmikud on hilisõhtused bussisõidud. Siis saab alati midagi huvitavat teada. Nii ka täna:

“Vaata, emmete, tuu!” kilkab Pangaasius linnast väljumise hetkel FI kohal kalbet kuuratast silmates ning tõttab sealsamas kordama üht oma põhiparoolidest*: “Päite läts vist tudule!”

Ploom laskub abivalmilt selgitustesse astronoomia põhitõdedest, tutvustades väikevennale lühidalt vana, noore ja “surnud ehk tühja kuu” kontseptsiooni. Algteadmiste omandamise järel jõutakse visuaalse vaatluse tulemusel üheskoos järeldusele, et täiskuu, millega antud juhul tegemist juhtub olema, meenutab kujult palli.

“Telleda saats jaltat mändida,” teeb Pangaasius jutust ainumõeldava kokkuvõtte, jätkates unelevalt: “aga ei ulata … tasvane suulets, siis saane tuu juulde lennata … siis veeletane teda!”

“On jah nagu jalgpall,” nõustub Ploomgi.

“Võib-olla ongi jalgpall,” haarab ka proua ema mõttesabast kinni. “Äkki keegi virutas oma pallile nii kõva matsu, et see lendas taevasse ja jäi sinna kinni?”

Seesugune lapsik mõtteavaldus naerdakse mõistagi kohe välja.

“Ei ole nii!” selgitab Ploom kannatlikult. “Kuu on hoopis nende mutukate jalgpall, kes seal üleval elavad!”

“Aa, kas seal elavad veel mingid mutukad ka või?” imestab proua ema.

“Nojah, sääsed ja liblikad ja … lepalind!”

“Millal tuleb Külitse?” viib Ploom jutu hetk hiljem teisale. “Kas siis, kui te jala läksite Tartust Elvasse (proua ema on hiljuti Ploomile jutustanud iidsetest keskkooliaegsetest vanarahvatraditsioonidest – toim.), kas siis te tegite alati Külitses peatuse?”

“Jah. Külitses tegime peatuse ja läksime poodi ja …”

Proua ema liigsesse avameelsusse kaldunud selgitusse sekkub õigeaegselt Pangaasius, siiras mure hääles: “Mulle ei meedi see Tilitse!”

“Sulle ei meeldi Külitse. Nojah, mis siis ikka. Ega kõigile ei saagi Külitse meeldida …”

“Jah, ei meedi. Tilitse ammustab mind!”

“Ei, Pangaasius, Külitse ei hammusta sind. Külitse on ühe koha nimi, tal polegi hambaid.”

“Tiis Tilitse teeb mulle tudi (= kõdi – toim.)! Tilitse tahab mulle kalli teha, pai teha … Mina ei saa Tilitsele kalli teha!”

“Ei saa jah, sul käed ei ulata.”

“Mm, tahan Tilitsele pai teha!” tõstab Pangaasius õigustatud pahameele kasvades häält. “Emme, tõsta mind! Tahan Tilistele pai teee-haaaaa!”

“Tegelikult ta saab küll Külitsele pai teha,” arvab Ploom. “Külitse piiri peal!”

“Aga miks mitte Külitses sees?” uurib proua ema.

“Noh, kuule, kuule!  Siis ta on ju Külitse kõhus!”

___

* Ajaloolise tõe huvides olgu siinkohal ära toodud ka ülejäänud: “Mina olen liida väite” (rubriigist “Loll, kes vabandust ei leia”), “Emmete/Papate, sina ei ole unine-väsinud? Sina ei ole pahane?” (mis tahes vestluse rutiinne avalause) ning “Ollus!” (= lollus; tsitaadi allikaks on Pangaasiuse suur lemmik,  nõunik “Lumekuninganna” etendusest, vt ka enesetutvustus: “Olen nõunik, lahapõmm (= rahajõmm)!”).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s