Õhtueinet valmistades Pangaasius: “Aga tead, Ploom ütles, et ükskold me suleme kõik äla!”
Proua ema: “Eks see nii vist kipub olema jah.”
Pangaasius, veendunult: “Aga mina ei sule!”
Proua ema: “Või nii, et sinul ei ole sellist plaani?”
Pangaasius: “Jah. Ja mina päästan teid äla sulmast!”
“Noh, Pangaasius, mis teil täna magustoiduks oli?” uurib proua ema koduteel järjekordselt lasteaiapäevalt (mis pärast seni kõige valjemat protesti hommikul oli kulgenud väga rõõmsalt).
“Banaan,” vastab Pangaasius ja selgitab: “Alguses ma vaatasin kaugemalt ja nägin, et on banaan, ja siis ma vaatasin lähemalt ja nägin, et on kaltul! Ja siis ma imestlesin, et kaltul, aga hoopis oli banaan!”
Pärast väikest mõttepausi ja liikluse silmitsemist loogiline mõttekäik jätkub: “On ju, mõned inimesed on väga suuled ja väga iad (= head — tlk), aga ükskold ma nägin ühte hilmsat unenägu! Üks Lotte kohtas kold onu Kausi ja siis nad kohtasid ühte imimese ööjat (= inimsööjat — tlk) ja see imimese ööja sõi Lotte äla ja siis onu Kaus päästas Lotte sealt imimese ööja suust äla.”
“Nii et kõik lõppes siiski hästi?”
“Jah. Ma alvasin, et see on päliselt, aga see oli unes. Siis ma alvasin, et mina olen ka seal, aga ei olnud.”
“Sina ainult vaatasid?”
“Ei! Mina ainult nägin! Ma oleksin ka tahtnud olla seal ja päästa Lottet sealt imimese ööja kõhust. Ma tahtsin sinna minna, aga see unenägu oli liiga kaugel!”
Käime jätkuvalt lasteaias (proua ema hakkab juba harjuma).
Viimasel kolmel aiapäeval on Pangaasius soostunud paar tundi ka iseseisvalt lasteasutuses veetma. Soostumine käib nii, et kõigepealt hakkab Pangaasius kohe hommikusöögilauas rääkima: “Ma ütlen sulle, ma ei taha, et sa läheksid äla!” Sama teema jätkub variatsioonidega ka õues ja bussis. Lasteaia ukse taha jõudes ollakse enamasti kokku leppinud, et proua ema lahkumine on siiski paratamatu, ent vähemasti ajutine. Siis läheb päris rõõmsasti läbi terve hommikuringi, misjärel proua ema Pangaasiusele kena päeva soovib ja Pangaasius iminapana proua ema ülakeha külge liibub ning haledasti nutma puhkeb. Sealt pärast lohutamisrituaali läbimist kasvataja sülle tõstetud, suundub Pangaasius juba üsna leplikult aknale lehvitama. Ning paari tunni pärast naastes leiab proua ema eest juba täitsa rõõmsa lapse.
*
Proua ema: Sa olid täna hommikul vist natuke kurb, kui ma ära läksin?
Pangaasius (pahaselt): Ei, ma ei olnud kulb!
Proua ema: Ahah. Mulle tundus, et sa oled kurb, sest sa nutsid kõvasti.
Pangaasius (imestunult): Kes? Mina?
Proua ema: Jah, kui ma ära läksin.
Pangaasius (jälle pahaselt): Ei, ma ei nutnud, ma lissalt vahepeal olin natukene kulva meelega!
Proua ema: Ahah. Kas siis, kui ma ära läksin?
Pangaasius: Ei! Siis kui me õues olime. Aga nüüd juhtus midagi, et ma olen nii-nii lõõmsa meelega, vaata, ma naelatan, vaata, kui vahva mees ma olen!
Proua ema: Tõesti. Mis see siis oli, mis sind nii rõõmustas?
Pangaasius (teatraalsel sosinal): Meil oli magustoit!
*
Aga ma ütlen, ega see kerge ei ole!
Lasteaias käimine pole kerge töö. Täna jäi Pangaasius näiteks poolel teel oma aiast Ploomi omasse proua ema kukile magama ja põõnas notjalt veel vanema venna riietusruumi kõval puupingilgi, kuni Ploom end talle omaste põhjalike kommentaaride saatel päevasündmuste ja ilmaelu kohta mitte just peadpööritava kiirusega riidesse sai (olles kõigepealt üritanud panna kummikuid sandaalide peale ning pannud uuesti jalga äsja eemaldatud lasteaiapüksid — nagu ikka). Ainult siis, kui proua ema rühmaruumist lahkudes Ploomilt teatraalsel sosinal küsis, kas too kasvatajale headaega ikka ütles, kostis sültja massina süles lebavalt Pangaasiuselt viks “Head aega!”, misjärel lasti norinat edasi veel poole pargitee jagu.
Ääri-veeri välja käidud ettepanek, nagu võiks proua ema homme ehk tunnikese jagu oma asju ajamas käia, kuniks Pangaasius kolleegidega lasteaia õues askeldab, mõjus aga nii, et köögist tuppa naasvat proua ema tervitati härdusest peaaegu pisarsilmil: “Aa, sa olid köögis, ma mõtlesin, et sa oled ä l a läinud!”
Hommikul bussis, samal hetkel kui monotoone hääl kuulutab järgmiseks peatuseks “Karete”:
Proua ema ootamatu mõttevälgatuse ajel: Pangaasius, tule ruttu, lähme hoopis siin maha!
Pangaasius: Jah, sest bussionu ütles ka, et siin on parem tee.
*
Lõuna ajal lasteaiast koju vantsides:
Pangaasius: Iga päev kui ma käin oma lasteaias, siis onu Jõudu näeb mind!
Proua ema (arusaamatuses): Kes?
Pangaasius: Onu Jõudu! See meie sõbel!
Proua ema (olles silme eest läbi lasknud kõik lasteaiateel elavad tuttavad ja siis üldse kõik sõbrad, keda Pangaasius teada võib): Ütle uuesti, kellest sa rääkisid, ma vist ei saanud aru.
Pangaasius (juba kergelt ärritudes): No see onu Jõudu … või lissalt Jõudu!
Proua ema (viimaks taibanuna): Aa!
Sest tõesti, kõigi eelduste kohaselt saame me ka homme hommikul lasteaia hoovis rõõmsasti oma sõbrale remondimehele “Tere, Jõudu!” hüüda …
*
Teine lasteaiapäev möödus samuti hästi ja isukalt. Täna vahetas Pangaasius isegi paar-kolm lauset kolleegidega (mh osales viljakas dialoogis: “Minul on politsei-nokamüts!” — “Aga minul ei ole!”), meisterdas hiire ja sai hommikuringi lõppedes küünla ära kustutada. Igati kordaläinud päev.
Õhtupoolikul käisid esimesed sõbrad Ploomile hiljutise sünnipäeva puhul õnne soovimas. Õhtu möödus suurte lauajalkalahingute ja mõtlike kabeseansside tähe all.
Une eel loendas Ploom Pangaasiusele riike, kes tema lauajalka meistrivõistlustel osalevad: “Saaremaa, Hiiumaa, Prantsusmaa, Itaalia, Küploos …”
“Küpros,” parandas proua ema kõrvalt.
“Aa, Küpros … Mul läks Küploosiga segamini!” sai Ploom ka ise aru.
Pangaasius, tulvil siirast imetlust: Kuule, te oskasite teha minu, kes oskab rääkida! Kuidas te üldse seda saite? Kas papa aitas teid? Kuule, sina tegid mind ja mina tegin sind ja papa tegi Ploomi ja sina tegid papa!
Aga täna käis tema, kes oskab rääkida, esimest päeva lasteaias (koos proua emaga, kindluse mõttes), tutvustas end õpetajale ja kolleegidele tõelise härrasmehena eranditult täisnimega (2 eesnime + perenimi), voolis plastiliinist kassi ja vohmis enne äratulekut lõuna ajal sisse peaaegu terve taldrikutäie suppi, enne kui aru sai, et magustoitu antakse muidu ka. Homme läheme jälle.
Ploom: Küll see P (= endine rühmakaaslane) oli ikka tüüp, käis korraga lasteaias ja koolis!
Proua ema: Koolis ka? Äkki ta käis eelkoolis, seal käiaksegi tihti samal ajal kui lasteaias?
Ploom: Eelkoolis? Mis asi see eelkool veel on?
Proua ema: No see on selline koht, kus lapsed kord või paar nädalas käivad üks aasta enne seda, kui nad päris kooli lähevad. Harjutavad seal kooliskäimist.
Ploom: Ohoo, ma tahaks ka … või ei, ei, paljuks läheb, kui mul nüüd tuleb käsipalli trenn ka.
(Täpsustav märkus: Tõukuvalt sportlikust suvest vanavanemate seltsis on Ploomi tabanud suur käsipallivaimustus ning ta on kindlalt otsustanud sügisest ametlike treeningutega alustada, peaks neid temavanustele Tartu linnas leiduma. Proua ema kahtlusi, kas käsipallitrenn kolm korda nädalas toimuva jalka ja lasteaia kõrvale ikka mahub, ei panda mikski — või vähemalt on selge, et mainitud kolmikust vääriks Ploomi meelest loobumist ükspäinis vähim sportlik. Proua ema lisakahtlusi, kas Ploomi ja vanaisa versioon käsipallist oikumeenilisega üldse mingis punktis kokku langeb, pole seni juletud isegi kõva häälega välja öelda.)
Proua ema: Aga kui peaks juhtuma, et käsipalli ikka ei saa, siis tahaksid eelkooli minna?
Ploom: No siis küll … sest ega mul kõik need omadused ei ole … kuigi seda ma tean, et üle Emajõe viib kuus silda!
Pangaasius tuleb suure nutuga tuppa: “Emme-ee-eee! Ploom ütles, et ma olen Haldo Aasmäe!”
Ei, ausalt, ise nutaks kah.
RÕIVAD 