Ei ole enam kahekümnene

Ploom: Aga mitmendas klassis siis käiakse, kui oled kahekümnene?

Proua ema: Siis on juba kool läbi harilikult.

Ploom: Noo! Aga sina ju käid ikka veel koolis ja sa ei ole küll enam kahekümnene!

Proua ema: Aa, selles mõttes. Mina käin ülikoolis, seal enam klasse ei ole.

Ploom: Jajah, et ei ole nii, et ühevanuselised on ühes klassis … et võivad vanemad inimesed ka olla.

Proua ema: Khm, noh, jah.

Ploom: Mina vist ei hakka minema sinna …  Aga papa, kas tema on üldse ülikoolist läbi käinud? Tead sa?

***

Muidu käisime Ploomiga hospidalis härrat vaatamas, kinos “Vaprakest” vaatamas ja õhtul läbi laia lume veel jalkatrenniski.

Ja midagi ka spordisõpradele: augustis alanud valikturniirid lõppesid täna Eesti ülekaaluka võiduga!

Otsin kingseppa …

… kes õmbleks neil saapad ja (äärmisel juhul ja/või) kätte tooks pea. Selle minu oma, mille ma paistan olevat kaotanud. Koos laste talvevarustusega kuhugi meie kahetoalisesse korterisse.

Mingi lumelaadne toode nimelt tuli täna maha (ja aknast paistab, et paremaks see asi ei lähe). “Lumi! Lumi! Lumi on maas! Nii lõbus!” hõiskas Pangaasius terve kodutee, üritades ühtaegu ootamatult taevast langema hakanud räitsakaid püüda ja põlvini ulatuvates poriloikudes hüpata, mõlemat hoogsalt, endal põsed punased ja kindad läbimärjad. Ploom kui juba kogenum tundruhunt kindaid märjutama ei hakanud, vaid avas mõõdetult professionaalse liigutusega suu, maigutas veidi ja nentis rõõmsalt: “On tõesti lume maitsega, ära sa ütle!” Alles siis liitus väikevenna viljeldud rõõmujooksuga.

Aga õhtul hilja Annelinnast lasteaiasõbra sünnipäevapeolt naastes ei tundunudki see lumi enam nii äge. Sadas silma ja õhukese sügisjope krae vahelt sisse ja polnud isegi valgustatud (proua ema vanema generatsiooni esindajana ei oleks seda viimast küll isegi oodata osanud, aga no ju siis peaks olema). Nii et otsingud jätkuvad.

Noor pensionär

Ploom (kuueaastane): Ma ükskord nägin telekas sellist reklaami, kus oli palju telefone ja öeldi, et vali, millist tahad. Kuigi tegelikult need peavad kõik kallid olema, sest nad on just tulnud. Aga seda nad seal ei ütle. Et ei ole päris nii, et vali, millist tahad. Võib-olla valid, siis lähed poodi kohale ja selgub, et on väga kallis, sul pole üldse nii palju raha. Või nagu ükskord: oli mingi pesuvahendi reklaam, et uus ja peaks nagu ostma, et väga hea. No ma pärast nägin ühes ajalehes, mis see maksab. Issand jumal! Üheksakümmend üheksa senti ja seitse eurot! Aga seda nad seal reklaamis ei ütle sulle!

 

Vaheaeg

Nagu paremates peredes ikka, on meilgi koolivaheaeg. Noh, päris kõigil tegelikult mitte, aga eelkoolipoiss Ploomil küll. Koolivaheaega veedetakse mõistagi vanaemade juures. Nii et kõigepealt käis Ploom Kavastus ja Pangaasius Elvas ja praegu on mõlemad Elvas ja siis läheb Pangaasius jälle Kavatsusse. Tihe töö.

Aga eile jõudis korraks oma kaamerate ja mikrofonidega Elvasse ka proua ema, et koostada väike raport eeskujuks kõigile neile, kes veel täpselt ei tea, kuidas ühte suurepärast koolivaheajapäeva veeta.

*

Kui sul on koolivaheaeg, siis tuleb magada nii kaua, kui und antakse. (Kui sa juhtumisi oled Ploom, siis üle kaheksa harilikult ei anta.) Kui enam ei anta, siis tuleb kiiresti ka ülejäänud majarahvas üles peksta ja koos väikevennaga multikaid vaatama minna (kui sul parasjagu ei ole koolivaheaeg või nädalavahetus vanavanemate juures, siis ju hommikul multikaid ei näidata). Pidžaamat ära veel seljast ära võta. Multikate kõrvale tuleb süüa sooja juustusaia ja kamapalle jogurtiga ja krõbinaid piimaga. Ja siis veel kooki magustoiduks. (Kui sul parasjagu ei ole koolivaheaeg või nädalavahetus vanavanemate juures, siis ju teleka ees ei sööda ja hommikusöögiks antakse putru.)

Kui multikad on läbi saanud (need, mis on lemmikud, ja need, mis on jamad, ja need, mis on väikese venna lemmikud, ja need, mille kohta väikevend ütleb, et see talle ei huvita), siis tuleb nõuda veel üht filmi (kui sul parasjagu ei ole koolivaheaeg või nädalavahetus vanavanemate juures, siis pole sul kunagi aega ühtejutti nii palju telekat vaadata, pealegi oleksid sa praegu juba lasteaias). Kõigepealt tuleb natuke väikevennaga kakelda, et kes valis viimane kord ja kes saab alati valida ja kes ei saa üldse. Ja viimaks tuleb ära leppida ja hakata vaatama jälle sedasama Pettsoni filmi, mida on tegelikult juba nii palju vaadatud, et selle kõrvalt võib vabalt ka natuke meisterdada (näiteks jätkata eelmisel päeval välja mõeldud mängu jaoks värviliste paberringide valmistamist või lihvida enda tehtud maski servanarmastust) või teha natuke eelkooli-kodutööd (mis küll võtab varsti oigama, sest see on ainult värvimine ja värvimine ja pealegi on üks leht kogemata sattunud vahetusse pinginaabri omaga, kelle nimegi sa pole suutnud esimese kolme eelkoolinädala jooksul välja selgitada) või organiseerida kiire pallimäng väikevennaga.  See viimane on muidugi kõige parem mõte.
Kui pallimäng juba jamaks läheb, siis saab minna sellesama väikevennaga magamistuppa ja harjutada kirjutuslaualt voodisse hüppamist. Ja kui see samuti ära tüütab, siis võib kerida ennast magamismati sisse ja mängida, et oled vang ja väikevend on sõbralik draakon, kes tuleb ja peksab sind sõbralikult suure plastmassist parkimismajatükiga. Pärastpoole on väikevend juba natuke kurjem draakon ja siis peab proua ema tulema ja draakoni mõõga ära võtma ja vangi lohutama.

Siis läheb väikevend kööki maalima ja sina jätkad võistlustega. Ikka nende samade interdistsiplinaarsete ja globaalsetega, millega juba suvel sai alustatud ja kus kõik teadaolevad maailma riigid, linnad ja asulad võtavad omavahel mõõtu kõigis mõeldavates pallimängudes korraga ja kordamööda. Alguses olid U-19 võistlused ja praegu on käimas valiksarjad, peale mida ootavad ees olümpiamängud. Hetkel näiteks algab koridoris Eesti-Poola* õhupall-võrkpallimatš. Vahepeal jõuad veel kiiresti proua emale lühikese koolituse korraldada, millised on antud spordialal paremad võimalused vastast “täiesti segaseks” ajada.

Mäng lõpeb kerge vigastusega ja sa pead minema kööki teiste juurde, et proua ema saaks natuke lohutada ja haiget saanud kannast valu ära puhuda. Ja et köögis käib parasjagu suur maalritöö, siis istud ka laua taha maha ja hakkad hoopis oma parasjagu hospitaliseeritud isale paberilehest karpi meisterdama. Karbi põhja teed augu ka, et siis saab igasuguseid asju sinna sisse panna. (“Muidugi, eks need asjad võivad sealt välja ka siis kukkuda, aga kui ta niipidi seda karpi hoiab, et auk on üleval pool, ei nad siis kuku kuhugi!”)  Ja põhja alla joonistad ilusa pildi. Üllatuseks. Ja Pangaasius omakorda satub ka meisterdamistujusse ja valmistab Selveri reklaamlehe ja teibi abil papale meisterliku kollaaži, millel on kujutatud “indiaanlasehobust, kellel tuleb peast vahuvett välja ja just plaegu ta laseb seda vahuvett pulskkaevu” ja mille nimi on “Pilukasai”. Ja pärast maalib Pangaasius papale veel kauni akvarelli, mille peal on linnuhundivuntsipapagoi, kes jookseb ja on natuke arsti moodi, aga tegelikult on ta hoopis härra tiigrilinnu hundiarst. Ja sina omakorda joonistad pliiatsitega pildi papagoist ja püramiidist ja viskab kiiresti valmis ühe lumememme ja siis arvab proua ema, et äkki rohkem polegi praegu vaja, ja siis te teete väikevennaga endale hoopis ajalehepaberist kolmnurksed mütsid ja proua ema õpetab teile ühte kohutavalt lõbusat laulu, mille nimi on “Mu mütsil on kolm nurka” ja te kõik laulate seda umbes kakskümmend korda.
Ja millalgi vahepeal oled sa tegelikult söönud veel kooki ja võileiba ja kamapalle ja lugenud kassidega raamatust sõnu kokku, täitsa omal algatusel, ka selliseid pikki, nagu “võtmenagi” ja “põrandalamp”; ja siis on tulnud Pangaasius ja tahtnud ka raamatut lugeda ja veerinud tähtedest PRÜGI hoolikalt kokku “t-o-l-m-u-i-m-e-j-a” ja siis te panete hoopis kõik riidesse ja lähete õue lehehunnikusse hüppama, kuniks vihma sadama hakkab. Ja vihma ajal saab trepi peal sooja juustusaia süüa ja juttu ajada. Ja siis saavad kindad märjaks ja sa lähed tuppa ja teed papale veel ühe pildi (ja proua ema ja Pangaasius, kes keeldub tuppa tulemast, kuigi tema kindad on vähemalt niisama märjad kui sinu omad, jäävad veel natukeseks õue ja mängivad, et Pangaasius on “uhke kaabulind”, kellel on lehehunnikus pesa, ja proua ema “kuli öökull”, kes tahab tema mune ära varastada, aga siis tulevad lõpuks nemad ka Pangaasiuse suurele protestile vaatamata tuppa ja Pangaasius meisterdab ka kiiresti veel ühe teipimis- ja lõikamistehnikas pildi).

Ja siis jõuab vanaema Tartust tagasi ja proua ema pakib koti päevast loometööd täis ja läheb bussi peale, et papale tervisi viima minna ja sina jääd ootama, millal algab “Üle linna Vinski”.

Umbes nii.

___

* Poolal on muidu hästi läinud, hiljuti just võitsid kodus lauajalkas või käsipallis ülekaalukalt Saksamaad. “Ajalooline võit,” kommenteeris härra. “Jah,” oli Ploom nõus ja tuhises kohe tagasi võistlustulle: “Aga nüüd, papa: Saksamaa-Iisrael, kumma poolt oled?”