Teisest toast kostab tuhandete pisikeste plastosakeste kukkumise kolinat.
“Mis juhtus?” hüüab proua ema arvuti tagant.
“Legokast!” vastatakse informatiivselt.
“Kas sa saad ise kokku korjata?” uurib proua ema.
“Ausalt öeldes oleks parem, kui keegi aitaks,” arvab Ploom.
“Ma ei saa praegu,” vastab proua ema ja töötab edasi. Minutid lähevad, vaikus kestab. “Mis sul siis on seal?” pärib proua ema viimaks.
“No … ausalt öeldes see legokast on mul poolenisti pea peal!”
Magamaminekueelne vestlus Ploomiga:
– Emme, aga mida sina kõige rohkem maailmas kardad?
– No mis ma ikka oskan karta … vist et kellegagi teist midagi juhtub või haiget saate.
– Jah, mina ka, et mina või teie saate haiget. Aga mis on kõige parem asi maailmas?
– See, kui meil kõigil kõik hästi on, ma arvan. Aga sinu arust?
– Minu arust on see, kui ma jooksen kusagil suurel staadionil, meie juhime 5 : 3 … ja teil ka on kõik hästi …
*
Pangaasius õhtusöögilauas:
Aga mina loen jõuluvanale sellise luuletuse:
Mina olen väike,
sina oled suul (suur – toim.).
Mina olen päike,
sina oled puul (puur – toim.)!
1.
– Emme, sa olen mulle nii kallis … ja sa oled ia ka! Ma jään kohe senikauaks sinu juulde, kuni sa suled!
– See on küll tore!
– Jah, ja siis kui sa suled, siis ma päästan sind. Ja Ploomi ja papat ja kõiki minu sõplu päästan. Kuid mina ei kavatse küll kunagi sulla.
– Ahah. Kas sa oled mõelnud ka, kuidas sa meid siis päästad?
– No ma kõigepealt tõstan sind põlvili ning siis püsti … Emme!
– Jah.
– Emme, aga millal sa suled?
2.
– Aeg on magama minna, Pangaasius.
– Magama? Kas meie kõik?
– No varsti jah.
– Aga kes siis üles jääb ja “Õnnet” vaatab?!?
Metsalaul
Viis ja sõnad: Pangaasius
Mina olen mets,
mina olen mets.
Teadmusi ma tean (ja oskan),
ise olen tark.
Mina olen mets,
sina olen mets.
Teadmusi ma tean,
teadmusi sa tead.
Ise olen tark.
Ise oled tark.
