Armastusest, õnnest ja surmast

1.

Emme, sa olen mulle nii kallis … ja sa oled ia ka! Ma jään kohe senikauaks sinu juulde, kuni sa suled!

See on küll tore!

Jah, ja siis kui sa suled, siis ma päästan sind. Ja Ploomi ja papat ja kõiki minu sõplu päästan. Kuid mina ei kavatse küll kunagi sulla.

Ahah. Kas sa oled mõelnud ka, kuidas sa meid siis päästad?

No ma kõigepealt tõstan sind põlvili ning siis püsti … Emme!

Jah.

Emme, aga millal sa suled?

 

2.

– Aeg on magama minna, Pangaasius.

– Magama? Kas meie kõik?

– No varsti jah.

– Aga kes siis üles jääb ja “Õnnet” vaatab?!?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s