Monthly Archives for veebruar 2013

Õigustatud küsimus

Pärast pikka vaagimist otsustas Ploom hiljaaegu liituda meistriliiga mängudega, milleks tuli täita ankeet ja lisada sellele noorsportlase foto. Ükspäev käisime pildistamas ära ning järgmisel tõi proua ema saagi ümbrikus koju. Ploomi ümbriku avamise aegne ärevus teisenes selle sisu paljastumisel siiraks hämmelduseks: Mitte midagi ei saa aru! Miks nad siis pea seest pilti ei teinud? (Ääremärkus: nii juhtub, kui lapsega käiakse rohkem röntgenis kui fotograafis.)

Proua ema: Eeää… aga miks seda vaja peaks olema?

Ploom: Ei, tõepoolest, ma ei taipa enam midagi. Milleks  neil siis n ä o pilti vaja on?!?

*

Aga pilt pea välisküljest sai vähemalt aus: veidi ehmunud ilmega noorsportlane parema kulmu kohalt silma alla kaarduva piraka sinikaga (või pildistamise hetkeks küll pigem juba rohekaga). Sinikas on jalkamehe uhkus! on aumärgi omanik ise rahul ja peab pingsalt päkka, et see uhkus ikka järgmiste võistlusteni vastu peaks. (See, et märk saadi näkku bussis näoli kukkudes, mitte verises vutilahingus, polegi ju lõppkokkuvõttes oluline.)

 

Bussijutud

Bussijutud on jätkuvalt minu lemmikud! No näiteks …

… täna linnaliinibussis nr 6. Pangaasius: Nüüd ma tahaksin olkestlisse elama minna. Sest seal saab mõnda pilli kasutada.

… täna veidi hiljem linnaliinibussis nr 9. Väljumist oodates (stop-nuppu on juba vajutatud, reisi pikisilmi oodatud põhisündmus seega möödas ja tüdimus tuleb mürinal peale) märkab väikepoeg tüünel ilmel ukse juures seisvat rastapatsidega noorsandi ning elavneb silmapilk: Vaata, emme, kas sa oled temaga kunagi kohtunud? Uau, ma ei ole selliseid juukseid mitte telves maailmaski näinud! Kas sina oled? (Õnneks siis tuli kohe peatus ka.)

… täna veel hiljem Elva bussis (eelnevalt on proua ema Pangaasiusele tutvustanud kontseptsiooni, et ka lasteaiaõpetajatel on tegelikult kusagil oma kodu).  Pangaasius (kõikemõistvalt): Ja kui kõik kasvatajad ja lapsed oma koju lähevad, siis lasteaed jääb üksi koju!

… veel pisut hiljem, aga ikka samas bussis (äsja on arutluse all olnud koerreisijate õigused ja kohustused). Proua ema, jutujätkuks: Aga mis sa arvad, kas lehm võib bussiga sõita? Pangaasius (veendunult): Võib ikka, kui ta piima maha ei aja!

On sõrmed ja naba, kuid kus on su saba?

Ajaloolise tõe huvides olgu üles tähendatud, et täna, 15. veebruaril, luges täpselt 3 aastat ja 10 kuud vana Pangaasius iseseisvalt kaanest kaaneni läbi oma elu esimese raamatu, Triin Soometsa “Miks sul pole saba?” (proua ema kiidab autorivalikut!). Rea ära lugenud, uuris hoolega juuresolevat pilti, nentis muheledes “Naljakas ju küll!” ja keeras aga uue lehe, kuni tagumine kaas vastu tuli.

Ploomi on väikevenna edu lugemisrindel samuti mõnevõrra innustanud, tema on siiski esialgu piirdunud pealkirjade, siltide ja Tähekese tagaküljekoomiksitega. See-eest kirjutab juba aasta otsa vabalt (kui mitte arvestada pisiasju, nagu tugevate ja nõrkade või pikkade ja lühikeste häälikute kirjapildi erinevused, millesse Ploom suhtub üsna loominguliselt).

Pangaasius aga hakkas tähti kokku veerima millalgi jõulude paiku ning, mis peamine, tunneb asja vastu algusest peale sügavat ja innukat huvi. Ja kui Ploomile valmistavad pikad ja lühikesed häälikud teinekord raskusi ka veerimise käigus sõnade tähendusest arusaamisel (näiteks võib ta kolmelauselises muinasjututekstis visa järjekindlusega lugeda kolm korda järjest “eit ja tatt” ning lõpuks päris pahaseks saada, et mingit mõistlikku juttu kokku ei tule), siis Pangaasius tabab üsna kiiresti ära teksti mõtte ja sõnad tulevad siis juba iseenesest.  Lugeda kannatab ja lugemise järele karjub kõik, mis silma jääb (märkamatult on omandatud ka kirjatähed, ainult n, h ja u lähevad teinekord sassi). Lasteaiast tulek venib, sest kõigepealt tuleb rühmaruumis lugeda kokku nimed kõigi kaaslaste kappidelt (“Se-bas-ti-an – Sebastian! Aga kuule, emme, seda Bastiani ju täna ei olnudki lasteaias!“), siis kõik teele jäävad tänavasildid, kaupluste nimed ja bussi oodates kõigi vanatädikeste rõõmuks ka bussipeatuse pingigrafiti. (Ropkamõisa peatusest me vist niipea enam bussile ei lähe.)

*

Ja kui juba lugemisjutuks läks, siis olgu mainitud ka aastaalguse suurimad lemmikud etteloetud kirjandusest: “Marta varbad” ja “Anna hambad” Pangaasiusel (lugesime nii, et Pangaasius veeris pealkirja ja proua ema luges jutu ette ja Ploom tuli ka sageli kuulama; kõigile meeldis)

 

 

ning “Muinasjutt pisiasjadega” ja “Simm Nööp ja vedurijuht Luukas” Ploomil. Soovitame!