Vanus ja vanemus

Tuulerõugete lõppakord ja pühade avataktid Elvas.

Ühel päeval, kui Ploom veel siia polnud jõudnud, läks Pangaasius üksinda õue linnast saabuvat vanaisa ootama. Mõni hetk hiljem kostis paaniline koputus uksele. “Ma kuulen mingi hilmsa kalu häält! Ma kaldan!” kurtis ähmi täis poeg proua emale.

Hirmsa karu hääl osutus kaugelt metsa tagant kostvaks mootorsae mürinaks. Pangaasiust see siiski kuigivõrd ei veennud. “Aga kas see mees on ikka sõblalik, kes seal puid saeb?”

“Kindlasti,” arvas proua ema, “see on üks väga sõbralik mees.”

“Hm,” arvas Pangaasius ja pöördus juba kõhklemisi trepist alla minema, heitis ent siiski veel kord pilgu üle õla proua ema poole, et kinnitust otsivalt uurida: “Sa ju ikka oled must vanem, eks?”

*

Ploom aga nägi eile öösel väga kurba und. Selles olid Pipi, Tommi ja Annika, kes olid asunud raskele teekonnale, et leida üles üks kirik. Kui lõpuks otsitavani jõuti, selgus, et selle tipus elas hoopis proua ema, kes saabujaile kurval toonil teatas, et kahjuks polevat siiski tegu kirikuga. “Ning siis tuli tegelikult kõige kurvem koht: nad pidid asuma tagasiteele ja selle teekonna jooksul … oh … selle teekonna jooksul … sai Pipi kahekümne nelja aastaseks! … Noh! Mida sa itsitad, emme? Sina naerad, aga kui ma hommikul üles ärkasin, siis ma olin nii kurb, et isegi nutsin veidi!”

Rõuged ja surm

Tuulerõuged on levinud lastehaigus, mida tavaliselt põetakse üks kord elus ja üldjuhul kergelt, paremates peredes aga (vähemalt?) kaks korda aastas ja täie rauaga. Vähemalt on asjast niiviivi aru saanud Pangaasius.

Ploom, kes sügisese raundi läbis kümmekonna täpiga, võttis nüüd koolikatsete ajal asja ette suhteliselt klassikalises vormis. Lükkas paari esimese päevaga välja paarsada villi, mis kõik said esiemade traditsioone aus pidades roheliseks täpitatud, kokku loetud ja dokumenteeritud; esimesel päeval moe pärast veidi sügeles ka, aga üldiselt põdemisse väga süvenema ei hakanud. Kümne koduse karantiinipäeva möödudes (mille ajal, me pole julgenud Ploomile öelda, lisaks laulukatsetele olid tegelikult ka jalkavõistlused) sai paar päevakest normaalset elu elatud, misjärel Pangaasius järje üle võttis, paari tunni jooksul tiheda villikihiga kattus ning peast soojaks läks. Esimesel päeval lugesime kõik kolmsada täppi ka briljantrohelise abil kokku ja panime kirja, järgmisel hommikul tundus juba, et hõlpsam oleks laps lihtsalt üleni roheliseks värvida, niisiis lõime täpsetele kalkulatsioonidele käega ja võtsime tarvitusele moodsamad vahendid spetsiaalse vahu näol. Mis nagu aitas ka, kuigi olnuks ilmselt tõhusamgi, kui proua ema poleks esimesel päeval poole silmaga juhtmendile (limn k kasutusjuhend – toim.) heidetud pilguga välja lugenud, et toodet tohib aplikeerida kuni kolm korda päevas (mitte vähemalt kolm korda päevas, nagu seal tegelikult kirjas oli). Pangaasius veetis nädalavahetuse sültja massina diivanil rabeledes ja soigudes, pühapäevaks oli selget nahapinda näha veel ainult jalgadel. Edasi läks õnneks ikka paremaks ja praegu on käes tõve nauditavaim etapp, kus vaevusi enam ei esine, lasteaeda minema veel ei pea ja kogu kehapind on kaetud koorikutega, mis lausa kutsuvad ennast nokkima.

“Pangaasius, ära kratsi ennast!”

“Jah, sest muidu need tuulelõugad ei palanegi kunagi mul äla. Ja ma ei saagi kunagi õue minna … ja ei võta kunagi naist ja ei saa kunagi sulla. Sest sulla saab ju ainult õues!”