Rõuged ja surm

Tuulerõuged on levinud lastehaigus, mida tavaliselt põetakse üks kord elus ja üldjuhul kergelt, paremates peredes aga (vähemalt?) kaks korda aastas ja täie rauaga. Vähemalt on asjast niiviivi aru saanud Pangaasius.

Ploom, kes sügisese raundi läbis kümmekonna täpiga, võttis nüüd koolikatsete ajal asja ette suhteliselt klassikalises vormis. Lükkas paari esimese päevaga välja paarsada villi, mis kõik said esiemade traditsioone aus pidades roheliseks täpitatud, kokku loetud ja dokumenteeritud; esimesel päeval moe pärast veidi sügeles ka, aga üldiselt põdemisse väga süvenema ei hakanud. Kümne koduse karantiinipäeva möödudes (mille ajal, me pole julgenud Ploomile öelda, lisaks laulukatsetele olid tegelikult ka jalkavõistlused) sai paar päevakest normaalset elu elatud, misjärel Pangaasius järje üle võttis, paari tunni jooksul tiheda villikihiga kattus ning peast soojaks läks. Esimesel päeval lugesime kõik kolmsada täppi ka briljantrohelise abil kokku ja panime kirja, järgmisel hommikul tundus juba, et hõlpsam oleks laps lihtsalt üleni roheliseks värvida, niisiis lõime täpsetele kalkulatsioonidele käega ja võtsime tarvitusele moodsamad vahendid spetsiaalse vahu näol. Mis nagu aitas ka, kuigi olnuks ilmselt tõhusamgi, kui proua ema poleks esimesel päeval poole silmaga juhtmendile (limn k kasutusjuhend – toim.) heidetud pilguga välja lugenud, et toodet tohib aplikeerida kuni kolm korda päevas (mitte vähemalt kolm korda päevas, nagu seal tegelikult kirjas oli). Pangaasius veetis nädalavahetuse sültja massina diivanil rabeledes ja soigudes, pühapäevaks oli selget nahapinda näha veel ainult jalgadel. Edasi läks õnneks ikka paremaks ja praegu on käes tõve nauditavaim etapp, kus vaevusi enam ei esine, lasteaeda minema veel ei pea ja kogu kehapind on kaetud koorikutega, mis lausa kutsuvad ennast nokkima.

“Pangaasius, ära kratsi ennast!”

“Jah, sest muidu need tuulelõugad ei palanegi kunagi mul äla. Ja ma ei saagi kunagi õue minna … ja ei võta kunagi naist ja ei saa kunagi sulla. Sest sulla saab ju ainult õues!”

 

 

 

 

2 thoughts on “Rõuged ja surm

  1. kas te nyyd peate mingisse prostasse töölisnoortekooli minema? meie mii oksendas yhe katse hommikul kolinal, aga sai ôigeks kellaks korda…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s