Vanus ja vanemus

Tuulerõugete lõppakord ja pühade avataktid Elvas.

Ühel päeval, kui Ploom veel siia polnud jõudnud, läks Pangaasius üksinda õue linnast saabuvat vanaisa ootama. Mõni hetk hiljem kostis paaniline koputus uksele. “Ma kuulen mingi hilmsa kalu häält! Ma kaldan!” kurtis ähmi täis poeg proua emale.

Hirmsa karu hääl osutus kaugelt metsa tagant kostvaks mootorsae mürinaks. Pangaasiust see siiski kuigivõrd ei veennud. “Aga kas see mees on ikka sõblalik, kes seal puid saeb?”

“Kindlasti,” arvas proua ema, “see on üks väga sõbralik mees.”

“Hm,” arvas Pangaasius ja pöördus juba kõhklemisi trepist alla minema, heitis ent siiski veel kord pilgu üle õla proua ema poole, et kinnitust otsivalt uurida: “Sa ju ikka oled must vanem, eks?”

*

Ploom aga nägi eile öösel väga kurba und. Selles olid Pipi, Tommi ja Annika, kes olid asunud raskele teekonnale, et leida üles üks kirik. Kui lõpuks otsitavani jõuti, selgus, et selle tipus elas hoopis proua ema, kes saabujaile kurval toonil teatas, et kahjuks polevat siiski tegu kirikuga. “Ning siis tuli tegelikult kõige kurvem koht: nad pidid asuma tagasiteele ja selle teekonna jooksul … oh … selle teekonna jooksul … sai Pipi kahekümne nelja aastaseks! … Noh! Mida sa itsitad, emme? Sina naerad, aga kui ma hommikul üles ärkasin, siis ma olin nii kurb, et isegi nutsin veidi!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s