Peaaegu-bussijutud

Kuni kestab Ploomi igapäevane kojueskortimine, tuleb paaril päeval nädalas ette olukordi, kus Pangaasiuse lasteaiapäeva ja Ploomi koolipäeva lõpu vahele jääb umbes tunnike vaba aega (noh, kui teised lapsed lasteaias lähevad juba ära magama, aga Ploom on parasjagu veel näiteringis või saviringis või ansambliringis). Siis käime me Pangaasiusega raamatukogus või poes ja vestleme ja see on kahtlemata üks mõnusamaid osi päevast.

“Emme, kas sa oled näinud, kui ilusad küüned Teljel on? Sellised pikad ja loosad … Mina tahaksin, et minul ka nii ilusad küüned oleksid … Kuigi tead, ma alvan, et äkki tal sellepälast saavad nii ilusad küüned olla, et tal on palju suulemad küüned kui mul, vaata, minu küüned on alles nii-nii väikesed!”

Proua ema vaatab siis Pangaasiuse väikeseid küüsi ja leiab, et need ja ühtlasi ka peopesad on kuidagi kole mustaks saanud. “Kuule, võib-olla on natuke väikesed jah. Aga vaata, nad on päris mustad sul ka. Kuidas sa niiviisi nüüd õuna saad süüa?”

“Ma pean lihtsalt hästi kiilesti jooksma,” arvab Pangaasius muretult, “siis mustus kukub maha käte küljest. Sest väga kiile olen ma küll!”

Siis jõutakse poeni ja Pangaasius jääb nagu ikka uksel olevad keelumärke silmitsema ning on ühtäkki südamest jahmunud:

“Mis asja?!? Ma ei usu seda! Siia ei tohi fotosid kaasa võtta!”

One thought on “Peaaegu-bussijutud

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s