Härra professor, siin te juba olite!

“Noh, emme, kus sa nii kaua olid?” tervitab kojuminekuvalmis Ploom kolmapäeva puhul kooli juurde saabunud proua ema. Müts peas, jope seljas, koolikott õlal ja kehalise riidedki kaasas. Sandaalid jalas. Õnneks polnud täna see päev, mil Ploom ise bussiga koju tuleb (eile ja üleeile oli ja kõik sujus suurepäraselt — seni on kadunud ainult paar kindaid).

Ploom jalanõusid vahetama saadetud, suundub proua ema Pangaasiuse järele. Pangaasius peseb parasjagu käsi. Tuleb siis pesuruumist juba välja, aga peab kohe tagasi minema, kuna meenub, et käed jäid pesemata(!).

Kodus palub proua ema Pangaasiusel lasteaiapüksid kodu omade vastu vahetada. Esimesele kolmele pöördumisele mingit silmaga nähtavat tulemust ei järgne, kuigi Pangaasius iga kord kuulekalt poiste tuppa suundub, neljandal katsel tabab proua ema Pangaasiuse hetkel, mil too kodupükse lasteaia omade otsa sikutab*. Järgmised kolm pöördumist mingit silmaga nähtavat tulemust ei anna, kuigi Pangaasius iga kord kuulekalt poiste tuppa suundub, neljandal on kodupüksid uuesti eemaldatud ning lasteaiapükstele ja sukakatele lisatud sokid. Järgmised kolm pöördumist mingit silmaga nähtavat tulemust ei anna, kuigi Pangaasius iga kord kuulekalt poiste tuppa suundub. Neljandal naaseb Pangaasius elutuppa püksata ja asub rõõmsalt mängima — proua ema on vahepeal heauskselt kööki lõunat valmistama suundunud. Umbes kolmveerand tundi hiljem märkab proua ema pooleli jäänud üritust ometigi ning juhib sellele ka Pangaasiuse tähelepanu. Esimesed kolm pöördumist mingit silmaga nähtavat tulemust ei anna, neljandal väljub Pangaasius poiste toast uuesti lasteaiapükstesse riietatuna ning juba viienda (mööngem, et võib-olla eelmistest pisut nõudlikumal ning valjemal toonil esitatud) nõudmise peale vastab kogu kostüüm proua ema arutult kõrgetele standarditele ning laps saab viimaks ometi rahu.

Proua ema veel mitte, kuna tema pilgu ette jääb just selsamal hetkel Ploom, kes on venna riietumissaagale kogu hingest kaasa elanud ning katsunud proua emale nõu ja jõuga abiks olla: “No Pangaasius! Vaheta ometi ükskord püksid ära! Mis siin nii keerulist on?” Ploomil endal, mõistagi, on jalas (juba pisut plastiliinised) koolipüksid.

See, et Ploom igal hommikul järjekindlalt koduuksest ilma koolikotita väljub, et vääri siinkohal vist enam mainimistki.

___

* Proua emale muidugi meenub siinkohal kohe mõne päeva eest lasteaias nähtud pilt Pangaasiusest, kel on korda läinud lühike võimlemisdress oma igapäevakostüümile otsa tõmmata ning seejärel oma eksimust taibanud, kuid loomult laisa inimesena pool päeva õpetajate pilgu alt hoiduda, et mitte olla sunnitud veel kord riideid vahetama hakata (“No ma seisin nagu niimoodi seal laua taga, kui kasvatajad minu poole vaatasid!”).

 

2 thoughts on “Härra professor, siin te juba olite!

  1. Oeh, milline äratundmisrõõm :) Meie neljane on täpipealt samasse väravasse. Jääb ainult imetleda proua ema pikka meelt ja järjekindlust… Mina küll ei suuda.

    • Oo, kui lohutav! Julgustavalt võin lisada, et peresisese vaatluse põhjal otsustades mingit paranemist ses osas paista ei ole. Aga võib-olla kusagile enne Alzheimerit ikka mahub kunagi ka paar aastat teistsugust elu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s