Kaubandusuudised ehk Uus mood

Õieti algas kõik sellest, et number 9 oli just ära sõitnud ja niisiis otsustasime Pangaasiusega vahelduseks neljaga lasteaiast koju reisida. No ja nelja pealt koju jalutades tulid tänaval vastu Kadri ja Roosi ja kutsusid poodi. No ja poes olid kõigepealt viieeurosed talvesaapad Pangaasiusele ja alles siis, kui proua ema kogu oma sularaha nende alla magama oli pannud, selgus, et tegelikult veel ühed täitsa viisakas Ploomi mõõdus teksad ka. Proua emal nagu kõigil 98st suuremat rõivanumbrit kandvate poeglaste taaskasutuspoodlejatest emadel hakkavad muidugi käed paukselt värisema ja pilk läheb uduseks, kui kuskil normaalse väljanägemise ja tervete põlvedega õiges suuruses pükse pakutakse, nii et säärevarjud said ruttu kinni pandud ja järgmisel päeval külastasime sama kauplust juba koos Ploomiga (proovitud talvesaabastel õnneks olid ninad õmblusest pisut lahti, muidu oleksime ilmselt järgmine päev jälle pidanud minema) ning tõime saagi viimase heakskiidul koju.

“Aga tead mis, emme,” pihtis poeg kodus pükse jalga proovides, “mulle tundub, et see võis olla kasutatud asjade pood.”

“Jah, muidugi, see oligi kasutatud asjade pood.”

“Mh-mh. Sellepärast ma vaatasin, et nende pükste põlved on nagu natuke heledamaks kulunud.”

“Aa, ei, need ei ole otseselt kulunud, need ongi meelega selliseks tehtud, see on siuke moevärk.”

“Aa.”

Pärast pisukest mõtlemist löövad kuldpüherdajast Kõigi Koolipükste Hirmu silmad kavalalt särama: “Aga kas sellist moevärki ei ole, et rohelised põlved on nagu moes?”

Vanuse- ja nupuküsimused

Külaline osutus kolmekümne nelja aastaseks.

“On ju, papa, kui sina oled see külaline, kes meil käis, on üheksakümnene, siis see külaline, kes meil käis, on sina oled kaheksakümne üheksane?” uurib Pangaasius õhtul kuulimängu kõrvale. (Õiendus: postituse algse arvutus- või loogikavea tegi proua ema oma väikeste valgete kätega täiesti ise, Pangaasiusel muidugi oli kõik õige.)

“Jah,” on härra nõus.

“Aga kui sina olid viiene ja emme oli neljane, eks ju, siis meie Ploomiga olime nullised?”

“No ei,” sekkub vestlusse proua ema, “teid ei olnud siis tegelikult veel üldse olemas, nulline on pigem see tita, kes ei ole veel isegi üheaastaseks saanud, aga on ikkagi juba olemas. Teid ei olnud siis veel üldse, isegi titana mitte.”

“Jah, meie polnud siis isegi sinu kõhus,” teab Ploom täpsustada. “Ainult need … nagu meie seemned olid olemas.”

Pangaasius töötleb mõne hetke vaikides infot ja uurib siis: “Ja kuhu nupule te pidite vajutama, et meid saada?”

Lahendatud kriminaalmõistatus

“Mina söön ainult helneid ja paplikat, seda kala ma ei söö!” kuulutab Pangaasius, kes on õhtusöögiks oleva piruka sisust natuke valesti aru saanud.

“Kana, kana on seal, Pangaasius, mitte kala,” täpsustab proua ema.

“Tohoh! Kas te olete siis kana tapnud?” pöördub Pangaasius imestunult lauakaaslaste poole.

“Ei, meie ise just mitte,” on proua ema sunnitud möönma.

“Papa, kas siis sina tapsid kana äla?” uurib Pangaasius süüdistavalt äsja samuti köögist laua äärde jõudnud härralt.

“Ei, mina ka ei tapnud, Pangaasius,” kinnitab see.

“Aga kes siis tappis?”

“Töölised muidugi, Pangaasius!” teab vanem vend kohe vastust.

Mitmene sa oled?

“Noh, Pangaasius, kuidas siis uus kasvataja tundub?” uurib proua ema hiljuti õpetajavahetuse üle elanud rühmas käivalt pojalt.

“Hästi,” on küsitletaval ammendav vastus varnast võtta, “ta on mingi neljakümne kuuene.”

Ülepea näikse Pangaasiuse huvi inimeste vanuse vastu arenevat puhtpragmaatilisest küsimusest (kõige vanem inimene ruumis on teatavasti see, kelle sõna maksab) laiemapõhjaliseks sotsioloogiliseks uurimuseks.

“Mitmene sa oled?” uurib Pangaasius vääramatult ja kedagi diskrimineerimata igalt ette-, vastu- või kõrvalejuhtunult, kellega pilkkontakt luua on õnnestunud, juhtugu see siis bussis, rongis, mänguväljakul, külas, kaubanduskeskuses või omas kodus.

“Mitmene sa oled?” nõuab toidupoes kassajärjekorras passivat proua ema ootav Pangaasius ka kõrvalseisvalt vanemalt proualt.

“Tüdrukutelt ei küsita!” kuulutab tädi.

“Jaa,” laseb Pangaasius käiku oma kavalaima ja säravaima, spetsiaalselt sellisteks puhkudeks välja töötatud naeratuse, “aga mitmene sa ikkagi oled? No ütle ikka!”

“Oi, mina olen juba päris vana,” ei anna ka proua alla, “sinust ikka palju vanem!”

“Häh! Igatahes minu Veeliku memmest sa küll vanem ei ole, sest tema on juba kaheksakümne kaheksane!” ei lase Pangaasius endale niisama hõlpsasti muljet avaldada ning vuristab puhtalt teaduse huvides rutiinselt ette ka oma mõlemate vanavanemate, ema-isa ning vanema venna vanused.

“Ohoo, vaata kui tark poiss sa oled, kõike tead!” üritab teaduse ohver veel kord vastusest kõrvale hiilida. “Ja kui vana sina ise oled?”

“Poole viiene!” on Pangaasius eeskuju andvalt konkreetne.

Seda viimast vastust kuuleb (lisaks ülejäänud üsnagi teaduslembesele järjekorrale) hästi ka Pangaasiuse küsitletut saatev härra, kes parasjagu kassas oma ostude eest tasumisega ühele poole on saanud, ning talle (nagu ka ülejäänud üsnagi teaduslembesele järjekorrale) valmistab see omajagu lusti. (Kes on öelnud, et teadus ei või lõbus olla?)

Pangaasius professionaalse uurijana ennast muidugi üldisest ihhihhii-ja-ahhahhaa-meeleolust kaasa haarata ei lase ning nõuab nüüd juba härralt endalt: “Aga mitmene sina oled?”

“Aga mina olen poole seitsmene!” teatab härra kohe ning lahkub sealsamas koos poekoti ja prouaga, jättes Pangaasiuse värskest teadusavastusest hetkeks sõnatuna enesele järele vaatama.

“Haa!” kuulutab end pisut kogunud noorteadlane viiv hiljem otsustavalt naerma puhkedes ning pöördub siis rõõmsalt endiselt üsna kaugel järjekorras seisva proua ema poole: “Emme! Emme! Üks jumala vana mees ütles, et ta on poole seitsmene! No seda ma nüüd küll ei usu!”

*

Bussis sel päeval kedagi küsitlusulatuses ei istu ning Pangaasius saab pühenduda vanema venna koolitükkidest kõrva taha pandud venekeelsete numbrite harjutamisele (küllap on lähiajal plaanis teadusuuringut laiendada ka meie teise põhirahvuse esindajaile), lõõritades rõõmsalt üle kaasreisijate jutusumina: “Lass-dvaa-tlii-etštõõle, bljäd!”

Äkki kuulen: keegi tuleb!

Sõbrad käisid külas. Ootasime pikkade silmadega. Esimese koputuse peale avatud ukse taga olid siiski hoopis Jehoova tunnistajad värske brošüüriga.

“Kes need olid?” küsis tagatoast hingeldades, kuid liiga hilja kohale tormanud Pangaasius.

“Ühed tädid.”

“Mis nad tahtsid?”

“Ma ei tea. Loe ise,” arvas proua ema ja ulatas Pangaasiusele saadud voldiku.

“Kaas- suulm-oon-kõi-ge-lõpp,” veeris Pangaasius kiiresti pealkirja kokku. “Häh. Kas sulm on kõige lõpp? Muidugi ju on!”

Seejärel ootasime pikkade silmadega edasi. Vahepeal tagaukse kaudu prügi välja viima suunduv proua ema intsrueeris Ploomi: “Kui uksekell heliseb, siis tee lahti, eks.”

“Mhmh,” kinnitas Ploom reipalt. Pärast hetkelist mõttepausi järgnes igaks juhuks ka täpsustav küsimus: “Aga kui ei helise?”

*

Ja muidu? Muidu kulgeb elu rahulikult. Kohanemine uue õppeveerandiga pärast vanaemade pool veedetud vaheaega on sujunud tõrgeteta. Ainult jalkatrenn on liiga hilja õhtul.