Äkki kuulen: keegi tuleb!

Sõbrad käisid külas. Ootasime pikkade silmadega. Esimese koputuse peale avatud ukse taga olid siiski hoopis Jehoova tunnistajad värske brošüüriga.

“Kes need olid?” küsis tagatoast hingeldades, kuid liiga hilja kohale tormanud Pangaasius.

“Ühed tädid.”

“Mis nad tahtsid?”

“Ma ei tea. Loe ise,” arvas proua ema ja ulatas Pangaasiusele saadud voldiku.

“Kaas- suulm-oon-kõi-ge-lõpp,” veeris Pangaasius kiiresti pealkirja kokku. “Häh. Kas sulm on kõige lõpp? Muidugi ju on!”

Seejärel ootasime pikkade silmadega edasi. Vahepeal tagaukse kaudu prügi välja viima suunduv proua ema intsrueeris Ploomi: “Kui uksekell heliseb, siis tee lahti, eks.”

“Mhmh,” kinnitas Ploom reipalt. Pärast hetkelist mõttepausi järgnes igaks juhuks ka täpsustav küsimus: “Aga kui ei helise?”

*

Ja muidu? Muidu kulgeb elu rahulikult. Kohanemine uue õppeveerandiga pärast vanaemade pool veedetud vaheaega on sujunud tõrgeteta. Ainult jalkatrenn on liiga hilja õhtul.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s