Hambaarsti töö

Pangaasius on üldiselt  loomult mugav inimene ja valib igal võimalusel lihtsama vastupanu tee.  Nii on ta neil päevil jõudnud arusaamiseni, et tihti on öelda kergem kui teha. No näiteks kui proua ema õhtul küsib, et Pangaasius, kas sa hambad pesid ära, siis on ju selge, et proua ema ei tea, kas sa pesid või ei pesnud. No ja kui proua ema seda ei tea ja sina juhtumisi hambapesu eriti ei armasta, siis võib kõigepealt vähemalt proovida hästi tõsise ja argise näoga öelda, et jah, pesin küll.

Häda on muidugi selles, et kui oled juba mõnda aega ilma igasuguse meeldetuletuseta hirmus tubli olnud, hambaid ja käsi pesnud ja toa ära koristanud ja lasteaiariided esimese ütlemise peale kodu omade vastu vahetanud, siis muutuvad vanemad varsti tüütult kahtlustavaks. Noh, võib muidugi olla, et nad kuidagi näevad, et käed on tegelikult ikka nagu räpasevõitu (kuigi siis võib öelda, et sa lihtsalt ei saanud nii hästi) või ei tuba on ikka segamini (kuigi siis võib öelda, et sina ei tea sellest küll midagi) või et lasteaiapüksid on kodu omade all (kuigi siis võib öelda, et lihtsalt unustasid). Aga see hambapesu asi läheb küll üle igasuguste piiride.

No näiteks ütled täitsa tavalise häälega, et pesid hambad juba ära, aga proua ema vaatab ikkagi  sulle sügavalt silma ja küsib: “Aga tegelikult, Pangaasius?”

Teed hästi tõsise näo pähe ja ütled veenvalt: “Päliselt!”

Aga proua ema vangutab pead ja ajab ikka oma joru. Ja hakkab jälle rääkima seda juttu, kuidas üksteisega peab aus olema, et muidu ei saa olla sõber ja muidu ei saa usaldada.

Teed veel tõsisema näo ja ütled, et sa tegelikult lihtsalt ei mäleta, kas pesid või ei pesnud, aga vist ikka pesid.

Aga proua ema hakkab rääkima sellest, miks üldse peab hambaid pesema ja kuidas kogu see tüütus on ainult sinu enda huvides (nagu kindlasti ka toa koristamine ja keedetud porgandite söömine, eks ole) ja kuidas hammastesse tulevad augud ja siis peab hambaarsti juurde minema ja mis kõik veel …

Kuigi see viimane on muidugi natuke huvitav ka. Tegelikult koguni sedavõrd, et isegi tõsise näo tegemine läheb täitsa meelest ära ja kulmud kerkivad nagu iseenesest uudishimulikult kõrgele.

“Ja mis see hambaalst siis selle katkise hambaga teeb? Kas võtab haamli ja lööb välja?”