Tahate teada, kas olete optimist või pessimist? Unustage tüütud viiesajaküsimuselised kehvas tõlkes testid kahtlase väärtuse ja koleda kujundusega psühholoogialehtedel! Tõde on siinsamas käeulatuses! Vastake lihtsalt järgmisele küsimusele: kui kolmveerandviiene inimene suudab rõivilepaneku jooksul kaks korda ühest sajani lugeda, ilma et riietumisega ühele poole jõuaks, siis kas ta on väga tubli loendaja või lihtsalt keskmisest aeglasem riietuja?
(Pangaasius igatahes on optimist!)
Hommikul magasime sisse. Esimest korda, aga see-eest kohe peaaegu poolteist tundi.
Keset päeva helises telefon. Ploom oli koolist liikuma hakanud: “Kuule! Ma olen juba bussis! Aga kuule, kas võib, ma tulen A peatuses (= kodust ülejärgmine peatus — toim.)? Nii jalutamise tuju on!”
Kolmveerand tundi hiljem seisis ukse taga rõõmus-rõõmus punaste põskedega koolilaps: “Mul on selline tunne täna, et mu jalad on nagu jalutamiseks loodud! Ja ilm on ka nagu jalutamiseks loodud.”
Koduriided seljas, joonistas natuke oma hiiglaslikku tsirkuseprojekti edasi ja läks tegi siis veel tiiru ümber kvartali. Jalad olla nagu lennanud. Ja koolis oli kokandusringis tehtud sarvesaiakesi juustuga ja need olid Ploomil nüüd koolikotis ja ootasid ülejäänud pereliikmete kojusaabumist ja muidu oli ka väga äge päev olnud (no kohe peaaegu sama äge nagu eelminegi, kui oli flöödiring ja esimene rahvatantsutund, mida polnud küll erilise entusiasmiga oodatud, sest, noh, rahvatants, eks ole, aga mis oli osutunud hiiglama toredaks).
Kodutöö sai tehtud nii kiiresti, et ei saanud arugi.
Pärast sai multasid vaadata, vennaga kakelda ja õhtusöögiks klimbisuppi ja pavlovat süüa.
Õhtu lõpetuseks mängiti kogu perega “Geniaalset”, Ploom sai haledalt pähe, karjus kõigi peale, nuttis kibedasti ega suutnud üldse elu talumatu ebaõiglusega kuidagi leppida. Ega seegi just aidanud, et eelnenud kokkuleppe korras (mis tagantjärele enam nii mõistlik ei tundunudki) oli raamatulugemise aeg lauamänguajaks vahetatud, aga vähemalt lubati plaadi pealt “Kass, kes kõndis omapead” kuulata. Kell üheksa kostis lastetoast ainult vaikset norinat.
“Minu lemmiktoidud on flikadellid, makalontsid ja pelneenid!” kuulutab Pangaasius üle pärastlõunase buss number viie. “Me võiksime iga päev ainult neid süüa!”
“Aga siis need võib-olla ei olekski enam sinu lemmiktoidud, kui me neid iga päev sööksime,” arvab proua ema. “Võib-olla siis varsti mõtleksid hoopis, et öäk, jälle need makarontsid …”
“Aga tead mis!” on Pangaasiusel hea plaan varuks, “kui see meie sulmanädal kätte jõuab …”
Proua ema (ja vanaproua kõrvalistmelt): ???
Pangaasius: “Noh, see nädal, kui meil tuleb aeg sulla … või kolm nädalat … siis teeme nii, et ühel nädalal sööme ainult makalontse, ühel ainult flikadelle ning ühel ainult pelneene!”
Joonistatakse. Puhkeb kole kära: “Ää! Mida sa tegid, Ploom! Sa koletasid mu pildi äla!”
(Aga pildikoletuse eest ei lööda vennal vähemalt rusikaga huult veriseks, nagu võib juhtuda siis, kui see nipsuvormelilahingut Pangaasiuse hinnangul piisava tõsidusega ei võta.)
*
“Emme,” mõtiskleb rusikakangelane puhkehetkel õrnalt, “on ju, mulle olete kõige kallimad sina ja papa ja Ploom ja minu pojad, kuigi minu pojad pole veel isegi sündinud minu kõhust.”
“Ega sinu kõhtu ei tulegi mingeid poegi,” arvab proua ema, “ainult naiste kõhus kasvavad lapsed paraku.”
“Ahah,” ei kesta Pangaasiuse nõutus kaua, “siis ma pean ju kõigepealt endale naise kasvatama!”
*
Õhtul (pärast pikemat valjuhäälset diskussiooni vanemliku instantsiga selle üle, kas pidžaama ikka käib kampsuni ja dressipükste peale, kas ikka peab hambaid pesema, kui öeldakse, kas toiletis käimisega ikka peab nii väga kiirustama, kui proua ema ja Ploom juba ootavad, et saaks hakata “Harry Potterit” lugema jne) väljub Pangaasius inglikese ilmel vannitoast ja kuulutab rõõmsa uudishimuga: “Emme! Ma jäin kempsus ühte asja mõtlema: et kuidas saaks iseenda peale mõelda?”
RÕIVAD 