“Minu lemmiktoidud on flikadellid, makalontsid ja pelneenid!” kuulutab Pangaasius üle pärastlõunase buss number viie. “Me võiksime iga päev ainult neid süüa!”
“Aga siis need võib-olla ei olekski enam sinu lemmiktoidud, kui me neid iga päev sööksime,” arvab proua ema. “Võib-olla siis varsti mõtleksid hoopis, et öäk, jälle need makarontsid …”
“Aga tead mis!” on Pangaasiusel hea plaan varuks, “kui see meie sulmanädal kätte jõuab …”
Proua ema (ja vanaproua kõrvalistmelt): ???
Pangaasius: “Noh, see nädal, kui meil tuleb aeg sulla … või kolm nädalat … siis teeme nii, et ühel nädalal sööme ainult makalontse, ühel ainult flikadelle ning ühel ainult pelneene!”
RÕIVAD 
Kolm nädalat surra oleks karm. ‘Tia kui hea see isugi sellal oleks …
Ei-ei, surrakse ikka vastavaks otstarbeks ette nähtud surmapäeval, enne lihtsalt sööd kolm nädalat! Ja mis siis viga lemmiktoitu täis kõhuga kõrvad pea alla panna. Isegi Pangaasiuse kõrval istunud vanaprouale tundus see mõte meele järele olevat.
Ma olen teie surmateemast nii haaratud juba, et lugesin: “Isegi Pangaasiuse kõrval surnud vanaprouale….”
Mina ei saa seda lugedes meenutamata jätta ühte ammust tundi ühes ammuses kuuendas klassis, kus kreeka filosoofialt kaldus jutt selleni, et mida lapsed (umbes 12-13 siis) tahaksid teha, kui surm oleks silme ees. Noormees: Tahaksin enne seksida! Tütarlaps: siis ma saaksin süüa, nii palju kui tahan!