Eideke ja Huntelaar

Proua ema kooliminekust alates on järeltulev põlvkond hakanud kõnetama lapsevanemaid eesnime pidi. Muidu igati kena komme, ainult et kui inimese nime juhtumisi on võimalik välja hõigata üksnes nii, et see kõlab nagu lühike terav piitsahoop, ja kui siis sel inimesel juhtub lisaks veel olema üks kuni kaks loomu poolest äärmiselt jutukat poega, kes kodustes tingimustes üldiselt vaikivad ainult magamise ajal ning kelle arusaam heast vestlusest eeldab partnerilt pidevat tagasisidet, siis võib see kõik ajapikku pisut nagu tervise peale hakata.

No näiteks. Me oleme Ploomiga sel nädalal kahekesi kodus, kuna härra ja Pangaasiuse on karm saatus ja elu keerdkäigud paisanud lõunakaarde (ühe Itaaliasse ja teise Kavastusse, täpsemalt). Ja kogu aeg on nii:

“Epp!!!”

Proua  ema, kes parasjagu köögis nõusid peseb, ehmatab lemmiktassi peaaegu käest kraanikaussi. “Jaa?”

“Epp? Epp!?”

“Jaa, Ploom, ma kuulen sind.”

“Epp?!?”

Proua ema sulgeb kraani.

“Jaa, Ploom. Palun tule kööki, kui sa minuga rääkida tahad, muidu me ei kuule teineteist.”

“Epp! Epp!??”

Proua ema, valjemini: “Jaa, Ploom! Tule siia palun!”

“Epp? Saad korra tulla?”

“Ei, Ploom, ma pesen nõusid.”

“Aa, okei, ma pärast räägin.”

Proua ema jätkab nõudepesu ja mõtiskelu elust ja kunstist. Nii umbes teise taldriku ajal kostab poiste toast taas ärev hüüatus: “Epp! Epp! Epp!?!!”

Kohustuslik võpatus läbitud, sulgeb proua ema kraani.

“Mis on, Ploom? Mäletad, sa pidid siia tulema, kui sa minuga rääkida soovid?”

“Epp!”

“Jaa, Ploom, tule palun siia!”

“Epp! Üks asi lihtsalt!”

“Ploom, palun. Ma pesen nõusid. Tule siia.”

“Epp! Saad tulla korra?”

“Ploom!!!”

“Aa, sorri. No lihtsalt mul on üks asi ainult.”

“Tule siis siia ja räägi palun.”

“Ei-ei, ma pärastpoole.”

Kolm kahvlit hiljem: “Epp!!! Epp, kuule! Epp!?”

Kraan kinni. Proua ema hingab. Väga. Rahulikult. “Ploom. Ma pesen praegu nõusid. Me ei räägi ühest toast teise. Palun tule sina kööki, kui sul on midagi kiiret mulle öelda.”

“No Epp! Üks asi lihtsalt … Oota korra …”

Kulub paar minutit. Proua ema seisab köögis, kolm märga kahvlit peos ja hingab. Väga. Rahulikult. Köögiuksele ilmub ülirõõmsa näoga Ploom.

“Epp, tead. Epp? Vaata need jalkakaardid mul, on ju? Ma ei tea, mis see on, aga üks nimi jääb mulle alati lihtsalt nii nagu iseenesest meelde, kohe näiteks kui koolis mõtlen oma jalkakaartide peale, siis tuleb meelde ja … Jah, ja näiteks trennis kui Keviniga rääkisime neist, siis, ja … (väike rõõmus naerupaus) … no kohe nagu ise tuleb, noh, ma ei tea, mis see on, noh … see on see Klaas-Jan Huntelaar!”

No igatahes. Kõike seda arvesse võttes rõõmustas proua ema kogu südamest, kui Ploom eile õhtul tegi ettepaneku teda edaspidi eidekeseks kutsuma hakata.