Väitluskool

Pangaasius on jõudnud elujärku, kus vanema vennaga suheldakse üksnes vaidluse vormis. Vaidluse ajendiks sobib mis tahes venna poolt väljendatud mõte, sõna või parema puudusel kas või silp ning vaidluse ainus vastuvõetav tulemus on võit. Vastane omakorda on veendunud, et vaidluses peab selguma tõde, ja nii ei ole kerge kummalgi.

No näiteks täna botaanikaaiast tulles:

Ploom: Tead, emme, seal oli ka see taim, mis ajab hirmsasti sügelema, ja Pangaasius kõndis ka selle alt läbi …

Pangaasius kiiresti kõrvalt: Ei kõndinud!

Ploom: Kõndisid küll, ja sul hakkas ka kael sügelema!

Pangaasius, veenva rõhutusega: Ploom! Ma e i  k õ n d i n u d  selle alt läbi ja mul  e i   h a k a n u d  kael sügelema! (Ploom samal ajal kõrval jõuetus hämmingus: Valetab! Ta valetab!)

Ploom: Kõndisid küll, Pangaasius, ja ma isegi kuulsin, kui sa ütlesid ai!

Pangaasius: Ma  e i  ü t e l n u d  ai!

Ploom: Ütlesid küll!

Pangaasius: Ploom, ma ei ütelnud ai, ma ütlesin võib-olla oi, sest ma astusin äärekivist mööda, ma ütlesin võib-olla “Oi, ma astusin äärekivist mööda!”!

Proua ema Ploomile: Mulle tundub, et sul ei ole võimalik selles vaidluses peale jääda. Pangaasius on lihtsalt otsustanud selle võita.

Ploom: Seda vaidlust ei võida ta iial! Pangaasius, sa  ü t l e s i d  ai, sest su kael sügeles, sa ise ütlesid seda mulle pärast ja üldsegi see poleks v õ i m a l i k, et sa kõnnid sealt läbi ja sul ei hakka kael sügelema!

Pikk vihane vaikus.

Pangaasius: Üldsegi, Ploom, ma ütlesin ai, sest mul olid k i v i d sandaali sees!