Mängime Pangaasiusega Elvasse karantiini sõites (noh, et ülejäänud härrasid meid kahte pisut enne veerandi lõppu tabanud tõvest säästa) rongis loomaarvamismängu.
Pangaasius on selgeks teinud, et proua ema mõeldud loomal ei ole jalgu, ta elab Eestis ning on uss või isegi madu, aga samas mitte vihmauss.
“Boa?” pakub Pangaasius lootusrikkalt.
“No kuule, boamadu ei ela ometi Eestis!”
“Mul ei tule nagu rohkem madude nimesid meelde,” kurdab Pangaasius.
“No ma annan ühe tähevihje,” on proua ema lahke. “Tema nimes on sees k.”
Vaikus.
“… ja ka i…”
Vaikus. Vaikus. “Kiimadu?”
“Ei-ei. Mitte ei alga k ja i-ga, vaid need on seal sees. Isegi lõpus pigem. Ja isegi pigem niipidi, et i ja k, mitte k ja i …”
Vaikus. Vaikus. “Akimadu?”
“Ei, sõbrake. Aga sa katsu veel tema välimuse kohta küsida, ma arvan, et sul tuleb meelde, mis ta nimi on, kui sa ära mõistatad, milline ta välja näeb.”
“Oo-ookei. Kas ta on triibuline?”
“Ei.”
“Ruuduline?”
“Ei.”
“Kolmnurgaline?”
“No peaaegu, jah. Sellised sakid on tal peal.”
“Kas nagu hot dog’il?”
“Mh?”
“Kas nagu hot dog’il ketšupiga?”
“Nojah, põhimõtteliselt küll.”
“Mmh … ma tean küll seda madu, aga kuidagi ei tule ta nimi nagu meelde,” kibrutab Pangaasius otsaesist.
“No ma annan ühe vihje veel. Algab r-tähega.”
Vaikus. “Röntik?”
“Haa. Mis asi? Röntik?”
“Ei, tähendab, ma mõtlesin röntlik?”
“Kahjuks ei ole seekord tegu röntlikuga. Ja tema nimes on pealegi kuus tähte. Kõigepealt on r, siis on veel üks täht, veel üks täht, veel üks täht ja lõpus on ik.”
“Kahju, et ei ole rohkem või vähem tähti ja lõpus ki, muidu ma pakuksin rölntki …”
“Paraku ei. Aga paku tähti veel.”
Mõni peatus hiljem ollakse jõutud selleni, et tegu on maoga, kelle nimes on r, veel üks täht ja seejärel stik. Pangaasius mõtleb pingsalt Tõraverest Peeduni, loeb tähestikku mõttes edaspidi ja tagurpidi ja jõuab lõpuks napilt enne Elvat pakkumiseni: “Röstik!”
RÕIVAD 