“Mina ei vaata enam kunagi mingite teiste kanalite pealt multikaid, sest sealt sa kunagi ei tea, kui võib tulla midagi, mis sind väga hirmutab!” ohkab Pangaasius ühel õhtul laua taga istudes.
“Ahah. Kas sul on niiviisi juhtunud?”
“Mhmh,” noogutab Pangaasius. “Kavastus ma ükskord hommikul vaatasin sealt kolme pealt, sest multikad ei olnud veel alanud, kui ma ärkasin.”
“Ja mida sa siis nägid nii hirmsat?”
“Ma ei taha sellest isegi rääkida!”
“Räägi ikka, ütle kohe kõva häälega, siis hakkab vähem hirmus ka,” soovitavad vanemad.
Pangaasius niheleb pikalt ja mõtleb järele.
“Seal oli see … vikatimees!” teatatakse lõpuks tõrksalt.
“Ah või vikatimees. Ja mis ta tegi?”
“No seda ma kohe kindlasti ei taha öelda!”
“Tappis inimesi või?”
Pangaasius noogutab innukalt, suu kriipsuks surutud.
“No siis nad olid küll vikatimehest valesti aru saanud või siis tahtsidki teha, et oleks hästi hirmus. Mõtlesid, et joonistame, et vikatimees tapab inimesi, siis kõik väiksed poisid kardavad hirmsasti, höh-höh-höö!” arvab proua ema.
“Muidugi, vikatimees ju lihtsalt kutsub inimesed endaga kaasa, kui nende aeg on,” leiab ka härra.
“Aga miks tal siis see vikat üldse on?” jääb Pangaasius umbusklikuks.
“No ma ei tea, äkki tal on näiteks heinategu pooleli? Ta peab ju vahepeal oma elu ka elama, kui parasjagu tööd ei tee,” pakuvad vanemad. “Pealegi peaks ta päris loll olema, kui kedagi vikatiga tapma läheb. Vikat on selleks ju täiesti ebasobiv asi. Pigem siis juba püss või nuga või midagi. Vikat on ikka aus tööriist!”
“Mhmh,” nõustub Pangaasius, arvab, et teinekord ta siiski “Simpsoneid” enam ei vaata, ja asub mõtlikult pooleli olevat labürinti edasi joonistama.
Kui proua ema mõne aja pärast pööningult pesu riputamast tagasi tuleb, on vestlus siiski edasi arenenud küsimuseni, millepärast on ülepea vikatimees ega pigem eimiski.
“Inimesed lihtsalt ei tea, kuidas nad pärast surma saavad sinna … no taevasse,” vastab Pangaasius ise, “ja siis sellepärast nad ongi sellise tüübi välja mõelnud, kes on nagu nende enda moodi.”
Vanemad leiavad, et küllap see nii on.
“Ja tegelikult seal Simpsonites on vahepeal ikka sellised naljad ka, millest ma saan aru. Näiteks kui see Simpsoni-laps ja see sinine tüüp said enda kätte sellise masina, millega nad said aega seisma panna, aga politsei ajas neid taga, ja siis nad vajutasid nupule, kui ta hakkas neid kinni võtma, ja ta jäi niiviisi – hõkk! – seisma ja nemad ise jooksid minema – see oli naljakas!” jätkab Pangaasius rahulolevalt. Ning une eel kiidab: “Küll on hea, et ma teile ikka sellest vikatimehe-asjast rääkisin, sest praegu ma enam üldse ei kardagi.”
RÕIVAD 