Töllmokad

“Head ööd, armas emme!” soovib Pangaasius ühel ilusal õhtul teki alla pugedes. Ja ehmub kohe ka ise sama palju kui kõnetatugi.

“Ohoo!” imestab too. “Sa pole mulle vist kaks aastat kordagi emme öelnud!”

“Ei ole jah,” nendib Pangaasius. “Aga see kõlab tegelikult päris armsalt: “Head ööd, armas emme!””

“Kõlab küll,” on proua ema väga nõus.

“Kuigi ka “armas Epp” kõlab armsasti,” jätkab Pangaasius.

“Jah, seda küll. Mulle meeldib mõlemat moodi. Õieti on vist nii, et kui nii armas inimene nagu sina head ööd soovib, siis polegi vahet, kuidas ta täpselt ütleb, emme või Epp. Või noh, ma ei tea, kui sa ütleks “töllmokk”, võib-olla siis ei oleks nii armas.”

“Aga kui ma ütleks: “Head ööd, armas töllmokk!”?”

“No siis küll!”

Ja nii ongi, et viimasel ajal soovib proua ema pärast “Kollase Rähni Ordu“lugemist poiste toast lahkudes südamlikult: “Head ööd, armsad töllmokad! Ilusaid unenägusid!” ja pojad vastavad narist: “Head ööd, armas töllmokk! Ilusaid unenägusid sulle ka!”, ja jube armas on!

Vikatimehest ja huumorist

“Mina ei vaata enam kunagi mingite teiste kanalite pealt multikaid, sest sealt sa kunagi ei tea, kui võib tulla midagi, mis sind väga hirmutab!” ohkab Pangaasius ühel õhtul laua taga istudes.

“Ahah. Kas sul on niiviisi juhtunud?”

“Mhmh,” noogutab Pangaasius. “Kavastus ma ükskord hommikul vaatasin sealt kolme pealt, sest multikad ei olnud veel alanud, kui ma ärkasin.”

“Ja mida sa siis nägid nii hirmsat?”

“Ma ei taha sellest isegi rääkida!”

“Räägi ikka, ütle kohe kõva häälega, siis hakkab vähem hirmus ka,” soovitavad vanemad.

Pangaasius niheleb pikalt ja mõtleb järele.

“Seal oli see … vikatimees!” teatatakse lõpuks tõrksalt.

“Ah või vikatimees. Ja mis ta tegi?”

“No seda ma kohe kindlasti ei taha öelda!”

“Tappis inimesi või?”

Pangaasius noogutab innukalt, suu kriipsuks surutud.

“No siis nad olid küll vikatimehest valesti aru saanud või siis tahtsidki teha, et oleks hästi hirmus. Mõtlesid, et joonistame, et vikatimees tapab inimesi, siis kõik väiksed poisid kardavad hirmsasti, höh-höh-höö!” arvab proua ema.

“Muidugi, vikatimees ju lihtsalt kutsub inimesed endaga kaasa, kui nende aeg on,” leiab ka härra.

“Aga miks tal siis see vikat üldse on?” jääb Pangaasius umbusklikuks.

“No ma ei tea, äkki tal on näiteks heinategu pooleli? Ta peab ju vahepeal oma elu ka elama, kui parasjagu tööd ei tee,” pakuvad vanemad. “Pealegi peaks ta päris loll olema, kui kedagi vikatiga tapma läheb. Vikat on selleks ju täiesti ebasobiv asi. Pigem siis juba püss või nuga või midagi. Vikat on ikka aus tööriist!”

“Mhmh,” nõustub Pangaasius, arvab, et teinekord ta siiski “Simpsoneid” enam ei vaata, ja asub mõtlikult pooleli olevat labürinti edasi joonistama.

 

Kui proua ema mõne aja pärast pööningult pesu riputamast tagasi tuleb, on vestlus siiski edasi arenenud küsimuseni, millepärast on ülepea vikatimees ega pigem eimiski.

“Inimesed lihtsalt ei tea, kuidas nad pärast surma saavad sinna … no taevasse,” vastab Pangaasius ise, “ja siis sellepärast nad ongi sellise tüübi välja mõelnud, kes on nagu nende enda moodi.”

Vanemad leiavad, et küllap see nii on.

“Ja tegelikult seal Simpsonites on vahepeal ikka sellised naljad ka, millest ma saan aru. Näiteks kui see Simpsoni-laps ja see sinine tüüp said enda kätte sellise masina, millega nad said aega seisma panna, aga politsei ajas neid taga, ja siis nad vajutasid nupule, kui ta hakkas neid kinni võtma, ja ta jäi niiviisi – hõkk! – seisma ja nemad ise jooksid minema – see oli naljakas!” jätkab Pangaasius rahulolevalt. Ning une eel kiidab: “Küll on hea, et ma teile ikka sellest vikatimehe-asjast rääkisin, sest praegu ma enam üldse ei kardagi.”

 

 

Asjade seis

Vahepealse aja jooksul on palju muu hulgas:

  • Põseke kasvatanud suhu kaks hammast – suure laulu ja öölaulupidude saatel, 4,5-kuuselt;
  • Põseke hakanud vankris magama nagu imik muiste, parematel päevadel lausa 2-3 tundi ühtejutti;
  • Põseke hakanud roomama: 5 kuu ja 9 päeva vanusena, ajendiks ees veerev õun;
  • Põseke tunnistatud 7 kg raskuseks ja 67 cm pikkuseks (aga sellest on juba ligi kuu);
  • Põseke käinud regulaarselt ujumas ja õppinud sukelduma ning ujudes kätega vehkima;
  • Põseke avastanud enda jaoks luti – miski, milleni tema vennad omal ajal ei jõudnudki;
  • Pangaasius sõitnud kahel korral koolist tulles kodupeatusest (=4. peatus pärast kooli) mööda Lõunakeskusesse (= 20. peatus pärast kooli) – vahel lihtsalt ei märka!
  • Pangaasius käinud oma pinginaabriga teatris, mänguasjamuuseumis ja pinginaabril külas (esinedes seal pidulikult dressipluusile otsa tõmmatud maalimissärgis, nagu koju jõudes selgus – vahel lihtsalt ei märka!);
  • Pangaasius käinud proua vanaemaga õpetajate ametiühingu väljasõidul Võrtsjärve äärest Soomaa ja Tori kaudu Pärnusse ja tagasi;
  • Ploom osalenud erinevatel jalgpalli- ja pinksivõistlustel nii meil kui mujal;
  • toimunud mõlema poeglapse klassiõhtud;
  • kantud süle ja seljaga raha kodulähedasse koogipoodi;
  • käidud külas ja võetud vastu külalisi, sh alaealisi ja ööbima jäävaid;
  • oldud haige ja saadud terveks (Pangaasius ja proua ema);
  • jäädud elu esimesse nohusse (Põseke täna, 5 kuu ja 2 nädala vanusena);
  • käidud Põsekesega hilisõhtusel kolleegide sünnipäevapeol restoranis, kus ilmselt võrdselt rõõmustati nii meie saabumise kui ka lahkumise üle;
  • Ploom ja Pangaasius vanaemaga kõigepealt ning proua ema härraga järgmisel õhtul külastanud vabariigi parima kooliteatri järjekordset etendust (Põseke seda kultuurivärki veel ei hinda ja tema jäeti seniks koju vanaema peale karjuma);
  • Ploom ja Pangaasius väisanud vanaisa ja onulaste seltsis Jääaja keskust;
  • Pangaasius käinud täiesti iseseisvalt kodulähedases juuksuris (kõrvad välja ja ilma randita);
  • Pangaasius võtnud oma õlule perekonna piimaga varustamise kolm korda nädalas;
  • kaotatud ja leitud ja mitteleitud lugematul hulgas olulisi ja vähemolulisi asju;
  • sadanud maha suur lumi.

No vot. Ja siis polegi imestada, et Põsekese viie kuu sünnipäev 23. oktoobril jäi kuidagi kahe silma vahele ja ainuke fotojäädvustus sellest päevast kujutab hoopis kohutavat koerapäist võlurit, kes on sebra alla neelanud:

v6lur