Kuulda saanud, et nädala lõpus minnakse Elvasse vanaema sünnipäevale, oli Pangaasiusel plaan kohe selge: sünnipäevakingiks tuleb meisterdada karbi sees välja hüppav kloun! Vanemad kiitsid kava heaks ja püüdsid kaasagi mõelda.
“Mina võin sulle vedru hankida, kui Epp ühe karbi leiab,” arvas härra.
“Ja pea võiksid ju näiteks pinksipallist teha,” pakkus proua ema.
“Ei-ei,” tõrjus Pangaasius otsustavalt, “pole vaja! Ma saan värkstoas ise kõik puust teha. Saen karbi küljed puidust välja ja löön naeladega kokku, siis saen kaane ja klouni pea …”
Ainult vedruga oldi lahkesti nõus.
Kolmapäeva õhtul enne uinumist tuli sünnipäev uuesti meelde.
“Kas sul natuke kiireks ei lähe selle asjaga?” uuris proua ema ettevaatlikult. “Äkki ikka võtaksid pinksipalli?”
“Ei, homme tulen koolist ja lähen kohe värkstuppa!” kuulutas Pangaasius muretult.
Neljapäeval sõitsid proua ema ja Põseke ees ära Elvasse ja härra oli õhtuni väljaspool kodu hõivatud. Pangaasiusel lõppesid tunnid küll juba kell 12, aga õhtu tuli ikka kuidagi kiiresti kätte. Õnneks arvas Pangaasius, et jõuab kõik vajaliku järgmisel päeval pärast tunde ära teha. Puust. Saega. Ise.
Samal kaljukindlal seisukohal oli noor ning igimuretu leiutaja ja meistrimees ka reede varahommikul.
Reedel pärast tunde teatas Ploom proua emale telefonis, et Elvasse tulek viibib veel mõne tunni, kuna kingitus tahab natuke viimistlemist.”Papa leidis meile ühe väga hea topsi selle jaoks ja toob meile ateljeest ühe vedru ka,” teatas ta rahulolevalt. “Meie teeme praegu pinksipallist pead!”
Mõne tunni pärast koju jõudnud härra leidis eest Ploomi tahvelarvutis rahulolevalt oma reedest mänguaega mängivad noorsandid, kes selleks ajaks olid valge pinskipalli külge teiplindiga (limn ‘kleeplint’ – toim.) kleepinud paberist kõrvad. (Kui olla kahtlemata tähtsusetute detailideni täpne, oli selle vägitöö toime pannud Ploom.)
Õhtu hakul Elvasse saabunud, kadusid härrad juba paari meeldetuletuse peale proua ema tuppa, panid ukse kinni ja jätkasid meisterdamist. Kuulda oli peamiselt Pangaasiuse hüplemise all ägavate voodivedrude haledaid kaebeid, millesse aeg-ajalt sekkusid Ploomi ahastushüüded: “Tõsiselt, Pangaasius, päriselt! Tee siis ise ka midagi!” Aeg-ajalt ilmus Ploom toimekal sammul elutuppa, et teatraalsel sosinal küsida vedru lõikamise kääre või mingit nõela, millega saaks pinksipalli sisse augu teha.Viimaks oli pabertaskuräti sisse mähitud pinksipallist tehtud klounipea edukalt kommikarpi peidetud vedru otsa kinnitatud ning Pangaasius tõttas seda vanaemale üle andma.
“Oota nüüd! Te õige joonistage siia karbi peale ka midagi,” arvas proua ema (lootuses Pangaasiuse panust valmisprodukti pisut suurendada), “ja tehke klounile ikka nägu ka pähe ja …”
“Oo-kei,” venitas raskest tööst väsinud Pangaasius tülpinult ja loivas, vildikad käes, proua ema tuppa tagasi.
Kuulda oli peamiselt Pangaasiuse hüplemise all ägavate voodivedrude haledaid kaebeid, millesse aeg-ajalt sekkusid Ploomi ahastushüüded: “Tõsiselt, Pangaasius, päriselt! Tee siis ise ka midagi!”
…
Õhtuks oli vedrukloun igatahes valmis ning kõigi pereliikmete peal edukalt katsetatud. Järgmisel päeval sai sellega veel mitu sünnipäevakülalistki kaameks ehmatatud. Nii et lõpp hea, kõik hea. Ka noor autor ise jäi rahule: “Mina mõtlesin selle täitsa ise välja!” pajatati uhkelt kõigile kuuldasoovijatele. “Ploom lihtsalt tegi!”
*
Aga muidu elame väikestviisi. Põseke sai nädal tagasi kaheksakuuseks. Kodustes majapidamistöödes jätkuvalt veel kuigivõrd kaasa ei löö, kui välja arvata pidev hoolitsus põrandapindade puhtuse eest leitud rämpsu kohese konsumeerimise teel, aga lootust memme vaeva peatseks tasumiseks juba nagu annab: seisab, sammub, lehvitab, istub, käputab, uriseb ja huilgab igatahes meisterlikult! Pikkust on 70,5 cm, kaalu 7700 g, hambaid 2 ja suuremal osal päevast nägu ehtiv naeratus vähemalt poole meetri laiune.
RÕIVAD 