Lapsest kasvab inimene

Alles see Ploom siin istus, pudipõlleke ees ja üle näo banaanine, ja nüüd äkki sellised vestlused:

Proua ema: “Kas sa oledki nüüd kogu aeg kaitses?”

Ploom: “Mhmh.”

“Ja meeldib?”

“Mhmh. Põhiliselt mulle meeldib, et kaitsemäng on nagu … no kuidas ma ütlen … nagu vastutusrikas. Või nagu … no kui sa näiteks oled tipus, nagu ma enne olin, siis pole väga hullu, kui lased midagi läbi, sest keskkaitsjad teevad ka taga tööd ja nii edasi, aga kaitses sa pead ise tööd tegema. Et mul on hea meel, et mulle on see vastutus usaldatud … ja eriti veel, et ma olen just vasakkaitsesse usaldatud, kuigi ma pole isegi vasakujalgne!”

Või siis:

Ploom: “Mis sa teed?”

Proua ema: “Süüa.”

Ploom: “Ja siis?”

Proua ema: “Siis ma pean natuke triikima, Põsekesel pole muidu homme midagi selga panna.”

Ploom: “Ja siis?”

Proua ema: “No siis ongi juba peaaegu uneaeg käes …”

Ploom (ilmse muigega): “Tore päev!”

Kevad ja taimepidajad

Kevad ligineb. Pangaasius palus sügisel vanaisa endale ühe seemnekurgi kasvatada, eraldas sellest seemned, kuivatas nõuetekohaselt ja pani ümbrikusse ootama. Vastu igasugust loogikat on need märtsikuuks endiselt meeles ja mõtted keerlevad hoogsalt kurgikasvatuse ja sellega seotud rikastumisvõimaluste ümber. Noh, ja taimekasvatuse kui sellise:

“On ju nii tore, et Kavastu vaasa ja Elva maa teevad ise taimi,” mõtiskleb Pangaasius härrat lumepallisupiteol abistades.

“Kuidas?” küsib härra, kes parasjagu mikserdab, üle.

“Teevad ise ta… või noh, peavad neid taimi!”

Ka Põseke rõõmustab – kurk on kohe kamapallide kõrval üks tema lemmikroogasid!