Kaisu- ja haisujutud

“Kõigist sinu kolmest lapsest on  kasvanud elusad kaisuloomad!” rõõmustab Pangaasius hommikul proua ema sängi moodustunud puntra vasakult tiivalt.

“Jah, kuigi kõige noorem on rohkem mütsi eest,” mõmiseb proua ema tema näol aeleva ja õrnalt kudrutava Põsekese alt.

“Kõige noorem on Põsk,” kuulutab Ploom paremalt käelt sügavmõtteliselt.

“Kõige noorem on Põsk, kõige vanem on Ploom ja keskne on Pangaasius!” kinnitab Pangaasius ning jätkab: “Põseke, Põseke, Põseke hea, paremat kaisuõde mina ei tea!”

“Pangaasius, Pangaasius, Pangaasius hea, paremat haisuvenda mina ei tea,” vastab Ploom kui kümneaastane.

Üldine naer.

“Oota, kuidas te mind väiksena kutsusitegi … oli midagi … ma vist puuksutasin hästi palju?”

“???”

“Aa, või oli midagi oksega?”

“Oksevend,” meenub proua emale kohe, “Väike Ploom ütles sulle: “Oh sa mu kallis oksevend”!”

“Jah, sa puuksutasid palju ja siis ma ütlesin sulle “kallis oksevend”,” itsitab Ploom jätkuvalt oma ea säravaima huumori laineharjal purjetades. “Aga kuidas te mind kutsusite? Ploomiks?”

“Ei, lugupeetud poeg, sind me oleme kutsunud alati ainult rangelt ees- ja isanimega,” narrib proua ema.

“Aga päriselt? Ploomiks, jah? Ploom ja Pangaasius?”

“Nojah.”

“Pangaasius?” imestab Pangaasius (kes tõepoolest ise ei ole väga kursis, et ta on Pangaasius). “Kas mina olin Pangaasius?”

“Jah, kui sa veel kõhus olid, siis me kutsusime sind miskipärast Pangaasiuseks.”

“Ja miks te mulle siis Pangaasius nimeks ei pannudki?”

“Hm, ma ei tea. Kas sulle oleks see meeldinud? Ma arvan, et siis me oleksime küll pidanud ka Ploomile hoopis Prometheus nimeks panema, nagu meil kunagi plaan oli. Siis oleksite olnud vennad Prometheus ja Pangaasius Saar.”

Üldine naer, mille viimaks summutab Põsekese otsustav heitumine üle vedelejatele nägude.

Reaktsiooni küsimus

Pangaasius: “Huvitav, kuidas Põseke sellele reageerib, et tal on ainult kaks venda ja mitte ühtegi õde … no ma mõtlen, kui ta suureks saab.”

Haruldased plekid

Lugesime vanaisa pool lehest, et TV3 ja Kanal 2 kaovad vabalevist, ja kellelgi ei tulnud meelde, millal me kumbagi neist viimati vaadanud oleks. Aga vaat täna oli küll selline päev, et poisid vaatasid hommikul kommertskanalilt mingit filmi ja sellega seoses sai perekond ka uuematest kaubanduslikest teadaannetest ülevaate.

“Eemaldab kõik haruldased plekid?” imestas Ploom. “Millised need haruldased plekid veel on?”

“No sellised, mida iga päev ei saa,” arvas härra. “Näiteks kui sööd mingit eksootilist puuvilja …”

“… või ükssarviku veri,” täiendas proua ema.

“… jah, või näiteks kõre kaka,” pakkus härra.

“Kelle?”  imestasid Ploom ja Pangaasius.

“No kõre kaka, juttselg-kärnkonna kaka. Kõred on Eestis täitsa haruldased ja kui üks neist su särgi peale kakab, siis see on juba tõepoolest ebaharilik plekk!”

Ega suured inimesed selleks ongi, et lastele maailma asju selgitada.

Aastad

Tähistame aastalõppe.

Põseke vedas ringi peale esimesele eluaastale. Tähelepanekuid:

• Kõnnib kiirelt, sihikindlalt ja tagasi vaatamata; plaksutab, lehvitab ning arendab vestlust: tervituseks ja tammetõrulaulu laulmiseks – viimasel juhul koos plaksutamisega – “te’e-te’e!”; piiritu tänumeele avaldamiseks vanematele ja teistele headele inimestele, aga samas ka soovitud eseme kättesaamist paludes “aitäh!”; hüvastijätuks “tadah!” koos lehvitusega, õrnutsemiseks eriti hellatooniline “taaai-taaaai” koos ligilitsumise ja laia naeratusega, kasutatav ka nähes tänaval koera. Muud jutud saab valdavalt aetud silpidega “tututut”, “tatatat” ja “tititit” (diibimate teemade puhul ka “tit-tat”, “tut-tut-tat” jne).
• On heas tujus alati, kui pole pahane. Viimast aga väljendab kriiskamisega.
• Hambaid üheksa, kaal 8650g, pikkust 74,5 cm.
• Tegus, sihikindel ja seltskondlik inimene. Armastab koeri, kiikuda, oma vendi, ujuda ja sukelduda, palli mängida, mürada ja ronida, omal jalal kõndida, panna asju üksteise sisse (nt sokke tühja veinipakki – rubriik “Pere kolmanda lapse arendavad mänguasjad” – või erikujulisi kuubikuid vastavate avauste kaudu vastavasse kasti), võtta riideid kapist välja ja panna endale selga (tehniliselt rääkides küll esialgu enamasti kaela), tühjendada süstemaatiliselt proua ema rahakotti ja paberiprügi kotti, leida majapidamisest klaaskuule ja sente ning neid kavalal ilmel põses hoida ning nõuda ennast iga natukese aja järel tungiva inina ja kikivarvule tõusmise abil elutoas arvuti taga tööd teha üritavale härrale sülle (“Sa oled ju nuntsius, Põseke,” leiab härra ja võtab ka, “sa olen ju nuntsius, kuule. Paavst saatis sind meile!” Põseke kuriseb õrnalt, hõõrub oma nina härra oma vastu ja pöördub siis tagasi toimetustele).
• Magab öösiti (umbes 21-10) ja korra päeva jooksul (30-150 minutit sõitvas vankris, kandelinas või kaisus). Ei oma absoluutselt mingeid lauakombeid.
• On kohutavalt, otse uskumatult armas.

Pangaasiusel lõppes esimene kooliaasta. Tähelepanekuid:

• Kevadeks ununesid asjad kooli/kodutöö tegemata/telefon bussipeatusesse keskmiselt ainult kord kuni paar nädalas. Päevi, kus külas ei käinud ühtki Pangaasiuse klassikaaslast, tuli ette samuti umbes kord või paar nädalas.
• Kooli poolt paistab Pangaasius tunnistuse põhjal otsustades terane, fantaasiarikas, julge, rõõmus, abivalmis, sõbralik, sõnaosav, hea keeletajuga, matemaatiliselt andekas, heamäluline, riuklik, natuke kohmakas ja hajameelne. Aeg-ajalt kooli sattudes kuuleb proua ema enamasti ikka ka mõne loo Pangaasiuse värskematest vägitegudest. On siis üritatud kooli sekretärile tiigripildiga plaastrit maha ärida, mängitud pärast tunde ihuüksinda koolimaja ees tühjas lillekastis väga üksildast hunti, demagoogitsetud koridoris jooksmise keelu üle (“See pole jooks, see on hüpaksamm!”) või esitatud võõrkeeleõpetajale pretensioone nõutava õpimahu teemadel (“42 uut sõna aastas? Kas sa ei leia, et seda on minu väikese kasvu kohta liiga palju?!”).
• Kool omakorda paistab Pangaasiuse poolt väga vahva. Seal on palju sõpru ja toredad õpetajad ning sügisel saab minna juba teise klassi.

Ploomile oli lõppenud kooliaasta juba neljas. Tähelepanekuid:

• Parim osa neljandast klassist oli vene keel, liikumistunnid, näitering ja head sõbrad. Aga muulgi polnud viga.
• Lugemis- ja kirjutamisoskus on IV klassis teinud märgatava hüppe paremuse poole (kirjutamises on siiski veel omajagu arenguruumi ka). “See tuleb sellest, et ma olen hakanud palju lugema,” arvab Ploom ise – ja küllap tal õigus on.
• Ploomi tunnistus ütleb, et kooli poolt vaadates on tegu terase, tähelepaneliku, sportliku, reegleid austava ja püüdliku, kuigi vahel jutustama kippuva õpilase ning sõbraliku, empaatilise ja hinnatud kaaslasega. “Nii palju kiitust ma küll ei osanud oodata!” rõõmustas kõnealune õpilane ja kaaslane ise. (Vanemad tegelikult muidugi oskasid, aga rõõmustasid kaasa ikka.)
• “Ma juba nii ootan viiendat klassi,” arvas Ploom mõni päev pärast vaheaja algust. “Siis tulevad olümpiamängud ja see on NII äge!” Tundub seega, et ka koolil pole Ploomi poolt vaadates jätkuvalt viga midagi. Nii palju kiitust ei osanud oodatagi.

Kohanemine vaheajarežiimiga kulgeb 4/5 ulatuses edukalt (ainult härra on üksi Tartus tõbine). Omajagu soodustab seda tõik, et nädal tagasi kipsist vabastatud Ploomil on poolteiseks kuuks jalkakeeld ning sellest johtuvalt ka trenni- ja võistluspuhkus. Alustasime puhkamist Elvas. Sirelid õitsevad veel. Ja äratus 6.40 on kuni sügiseni pidulikult proua ema telefonist kustutatud.

Suvi!