Ootused ja ootamatused

Mõnikord tundub kohe hommikul, et tuleb tore päev. Noh, et päike on üle pika aja väljas, õhtul on plaanis kogu kollektiiviga vanaema poole sõita ja sestap võib terve söögiteo jagu aega lihtsalt omatahtsi surnuks lüüa ning hea sõber on üle kuu aja linnas. Pähe sugenevad helged plaanid: jalutuskäik Põsekese ja jäätisega, et Ploom raamatukokku saata ja viimasega ühtlasi nädalase Pärnu-pausi järel veidi nalja- ja muiduaega veeta, võib-olla kerge turulkäik ja pärast trehvunks kohvikus … Aga siis selgub, et Põseke, kes kavakohaselt peaks mõni meeter pärast koduväravat mõnusasse unne vajuma, on otsustanud kategooriliselt keelduda pakutavast vankriteenusest ning karjub kogu tee linna nagu ratta peal, muutes kaaslased ühtviisi närviliseks ja morniks ning sundides kogu kampa mõnusa vestluse ja kulgemise asemel kärsitult tõttama, et rutem päästvale mänguplatsile jõuda. Vahepeal tekib jäätise ja raeplatsi läheduses musitseerivate imeliste viiulipoiste toel küll viivuks petlik mulje, et asi võib paraneda, aga pärast mänguplatsi jätkab Põseke täiekõrilist röökimist nii poes, turul, teel raamatukokku, raamatukogus (jätame Ploomi sinna ning lahkume kärmelt) kui ka kogu tee Emajõe randa, kuhu proua ema lärmi naiivselt trotsides marsib, endiselt lootes kohe-kohe saabuvale unele, mida mõistagi ei tule. Selle asemel vingerdab jõuetust raevust õrnalt violetseks tõmbunud Põseke ennast visalt välja kõige meisterlikumatestki skaudisõlmedest, mida proua ema vankririhmadest moodustab, ning tõuseb iga paarikümne meetri järel vihast ja etteheitest tudisevatel jalgadel vankris püsti, süllevõtupausid teevad asja üksnes hullemaks, katsed lubada lapsel omil jalul kõndida päädivad järjekindlate sööstudega soovitule vastassuunas või kaldapervelt alla, raske turukoti sang soonib õlga, hommikul petlikku heatahtlikkust üles näidanud päike kõrvetab halastamatult ning möödujate (mõistetavaid) kulmukergitusi nähes tõotab proua ema enesele pühalikult, samal ajal hammaste vahelt vandudes, et ei mõtle enam iial ainsatki halba mõtet ühestki inimesest, kes on oma nutust kõõksuvale imikule kärurihma kaela ümber keeranud –  iseäranis mitte seda, et võetagu laps ometi SÜLLE! Sest just seda tuleb lõpuks muidugi teha ja, jätkuvalt väänlev ning kriiskav Põseke ning turukott ühel käel ja teine käsi poekotiga laaditud vankrit lükkamas, ranna piirilt üles Tähtverre marssida. Kodus jääb Põseke kohe magama ja pärast viib härra ta ära Elvasse, nii et proua ema saab ärajäänud kohvikuskäigu asemel sõbraga hoopis täitsa iseseisvalt jõe ääres jalutada ning Aparaati sööma minna, kus noor ettekandja neile enesekindla entusiasmiga uut menüüd tutvustades pajatab kanafileest silotainast pesal (“Ee… filotainast?” täpsustavad proua ema ja sõber ettevaatlikult – “Põhimõtteliselt jah,” arvab ettekandja häirimatult), nii et päev saab igatahes päästetud. Aga ikkagi.

Teinekord jälle võib olla nii, et hommikul ärgates ei tundu väljavaated kuigi head. Sest päike jällegi paistab ja tahaks minna Elvasse, aga härral on töökohustused, Ploomil trenn ja Pangaasius tahab jääda koduõue naabrilastega mängima, Põsekese on lisaks kestvale vankriprotestile viimasel ajal üles näidanud ka põlgust rongiliikluse suhtes ning kui peakski kuidagi omapäi kohale jõutama, on vanaema sõitnud tikkimiskursusele ja tavapärase lapsehoiuteenuse asemel tuleb arvestada vähemalt 12-tunnise üksikhooldajavahetusega. Aga kui siis raskelt ohates ikkagi teele asuda (kusagil viieminutise teekonna vältel kodust vaksalisse võtab Põseke tuurid üles, proua ema mõtleb raamatutegelasena tahtejõuliselt lõuapärasid liigutades oma nooniii-läheb-lahti ära ja haarab higiseks tõmbuvate peopesadega tugevamini vankrisangast), võib juhtuda, et kergele röökimisele vaatamata püstitõusumaratoni mitte alustanud Põseke jääb perroonil rongi oodates äkitselt magama nagu inglike, ei lase ennast häirida ka Elroni teadustajaneiu visalt unnesekkuvatest kõllidest ega rongiukse lakkamatust pininast ning põõnab, hõbedaselt sillerdav ilanire nutukriimul põsel, kogu sõidu, Elvas ärgates on leebe nagu kevadkoidik, naeratab ja jutustab kõik vanaema poole jõudmiseks kuluvad kakskümmend minutit ning kohapeal on proua ema vaevalt jõudnud endale eesseisvaks katsumuseks valmistudes tassi kohvi keeta, kui uksest astub sisse vanaisa, teatab rõõmsalt: “Tere, Põseke! Lähme õue!”, ja kaob järgnevaks pooleteiseks tunniks koos Põsekesega herne- ja sõstrapeenrasse, liivakasti ja aia taha uitama, kuniks proua ema õndsas üksinduses lehte loeb, ilma et keegi samal ajal laudlina maha sikutada üritaks või tugitooli käetoel turniks, koob, ilma et keegi üritaks end lõngaga puua või lõngakera sisse juustu peita, ning tagatipuks veel pisut töödki teha üritab (kuigi siis tuleb Põseke ka kohe tuppa, sest selline asi keset suvevaheaega nüüd küll kohe kuidagi ei sünni).

Õnn tuleb ootamatult, või kuidas see Peeter Sauter kirjutaski. Ja suured ootused ilmselt sobivad rohkem inimestele nagu Pangaasius, kes helistab proua emale pärast mitu päeva eelärevust tekitanud duatlonivõistlust Luunjas (“Ei tea, kas seal on niiviisi, et kõik rattad on segamini? Ma olen päris kiire. Kes teab, ma võin isegi esikümnesse tulla. Lasteaias ma jooksin küll L-st kiiremini! Võib-olla ma saan isegi medali!”) rõõmsa teatega: “Hästi läks, ma jäin viimaseks! Ma peaaegu oleksin saanud isegi eeleelviimaseks, kui üks roosipõõsas poleks ette tulnud! Aga tead, kuidas mul kaks korda  ebaõnnestus Ploomi turgutada, kui tema võistlus oli (Ploom võistles teises vanuseklassis ja tuli viie võistleja seas kolmandaks, ka Pangaasiuse auväärne viimane koht mahtus tõepoolest esikümnesse – toim.)? Esimene kord ma olin kohe seal alguses põõsas peidus, vaatasin, et Ploom tuleb, ja just siis tundsin, et keegi kõditab mul nagu  jala tagant säärt, vaatasin, terve jalg sipelgaid täis! Ja kui ma nad kõik maha sain raputatud, siis vaatan, Ploom juba möödas –  siis jooksin sinna eemale kuuskede taha peitu, ootan, ootan, siis saan aru, et Ploom on juba sealt ka ammu möödas, sest kuulen, kuidas vanaisa teda kuskil tükk maad eespool turgutab!” Või kes suundub kahepäevasele metsamatkale isa ja vennaga, lootusrikkalt kaasas proua ema fotokas, et “pildistada ja filmida metsloomi” – ja on, ma ei kahtle, rõõmus ka siis, kui näeb ainult sipelgat. Teistel seevastu on ehk targem alati mitte ülearu loota.

Advertisements

One thought on “Ootused ja ootamatused

  1. Ahh, ma nõustun, suured ootused sobivad ikka ja ainult Pangaasiuse tüüpi inimestele :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s