Olmekaardistusi: argipäevahommik

Neljapäevahommikud on proua ema äratada. Kell 6.54 nõuab Põseke läbi une süüa. Proua ema vajutab 6 minuti pärast kõlama pidava äratuse kinni, toidab ja katab Põsekest ning kuuleb rahulolevalt, et pojad teises toas juba toimetavad.

7.09 avaneb poiste toas järgmine pilt: Pangaasius on käinud enda sõnul duši all, riietunud koolipükstesse, pannud tagasi selga pidžaamapluusi ning loeb laua taga lasteentsüklopeediat. Ploom, kes plaanis hommikul veel inglise keelt õppida, külitab teki all ja loeb (neljandat ringi) “Ühe äpardi päeviku” viimati raamatukogust võetud osa. Proua ema annab vajalikud juhised ja läheb kööki putru keetma.

7.20 avaneb poiste toas täpselt samasugune pilt nagu enne. Proua ema kordab vajalikke juhiseid, märkab ühtlasi Pangaasiuse laual selle maalisärki, mis eelmisel päeval kogemata koolist koju tuli, ning palub ühtlasi see koolikotti pista. “Jaa, kohe,” vastab Pangaasius muretult (pilved kogunevad).

7.25 avaneb poiste toas peaaegu täpselt samasugune pilt nagu enne, selle vahega, et Pangaasiusel on nüüd seljas koolisärk, mille alt lustlikult piilub välja alussärgi serv, ja Ploomil üks võrdlemisi räpane kodusärk. Proua ema annab vajalikud juhised ning läheb poistele koolivõileiba tegema.

7.26 ohkab proua ema köögis sügavalt. Aeg on küps passiivagressiivseteks kasvatusmeetoditeks. “Te täna kooli süüa kaasa ei soovi, jah?”

“Oooh, kuidas ma see aasta iga päev selle unustan!” taipab Ploom kohe, otsib koolikotist välja eelmisel õhtul pesemata ununenud toidukarbi ning tõttab seda uueks võileivaks ette valmistama. Pangaasius loeb rahumeeli edasi.

“Sina, Pangaasius, ei taha täna kooli süüa kaasa?” uurib proua ema uuesti.

“Mmm … võib-ola mõne õuna või porgandi,” arvab Pangaasius muretult. Ja köhib nagu hobune, kuna unustas eelmisel päeval trenni minnes jope selga panna (“See pole sellest!” kinnitab ta küll ise veendunult. “Ma köhisin juba enne!”).

7.32 lõpetab Pangaasius oma karbipesu suurejoonelise varinguga köögis. Põseke teises toas härra kaisus viiksatab.

7.34 söövad kõik putru. Vaikus enne tormi.

7.40 sattub proua ema vannituppa. Dušinurgas seisab Põsekese vann ning põrand on kuiv mis kuiv.

Laua taga vesteldakse eesootavast päevast.

“Ma üldse ei oota tänast päeva,” arvab Ploom. “Täna on maalimine ja üldse muidu ka mitte mu lemmikud tunnid.”

“Sulle ei meeldi maalimine?” imestab Pangaasius.

“Sulle meeldib maalimine?” imestab Ploom vastu.

“Hakkas meeldima!”

7.44 oleks aeg minna hambaid pesema, mida Ploom ka teeb. Proua ema kasutab juhust, et on jäänud Pangaasiusega, nagu too armastab öelda, nelja silma vahele, ning uurib hommikuse duši kohta.

Pangaasius keerab pilgu lakke, mõtleb sügavalt järele ning arvab siis, et ta päris täpselt ei mäleta, kas ta ikka käis. Eks see olnud ammu ka.

7.55 väljub Ploom vannitoast. Andnud vajalikud juhised (alussärk püksi, püksilukk kinni), saadab proua ema Ploomi, kes läheb kooli rattaga, uksest välja ning Pangaasiuse vannituppa. Bussi väljumiseni on jäänud 6 minutit. Asjade loomuliku kulu kiirendamiseks põikab proua ema poiste tuppa, et puhtast südameheadusest Pangaasiuse koolikott ise esikusse viia, ning märkab laual (lisaks maalisärgile) Pangaasiuse kodutööde vihikut. Lähemal vaatlusel ka paari vahakriiti. Otsekui oleks see eile olnud, meenub vestlus eelmisest õhtust:

Proua ema: “Pangaasius, kas kodutöö on tehtud?”

Pangaasius veendunult: “Jaa!”

Proua ema: “Kas panid asjad ka homseks kotti valmis?”

Pangaasius veendunult: “Jaa.”

Proua ema: “Ja kas kontrollisid pinali üle, on kõik kriidid olemas?”

Pangaasius veendunult: “Jaa.”

8.01 väljub buss kodulähedasest peatusest ning Pangaasius vannitoast.

8.04 on kooliasjad leidnud tee pinalisse ja koolikotti (päevik oli siiski kooli ununenud, aga kadunud punase vahakriidi asemele leidis proua ema karbist uue ning hariliku saime köögi pliiatsitopsist) ning proua ema ja Pangaasius ära leppinud ja viimane asub hoogsal sammul teele kaugema bussipeatuse poole. Proua ema võtab kohvitassist esimese leige sõõmu ning istutab ennast laua taha, et oma eelseisva tööpäva asjad üle vaadata.

8.05 heliseb telefon ning Ploom raporteerib, et esiteks tuli ratast kuurist võttes kogemata küljest ära proua ema ratta esituli ning teiseks on tema nüüd kodust paari kvartali kaugusel, koolikoti küljes olnud kumminöör lootusetult rattaketi vahel. Proua ema tunneb kaasa ja soovitab paluda abi mõnelt mööduvalt täiskasvanult.

8.12 heliseb telefon ning Ploom raporteerib, et kaks esimest möödujat ei saanud eesti keelest aru ning kolmandal oli kiire ja rohkem kedagi ei paista. Proua ema paneb ohates mantli selga, pistab küünekäärid taskusse ning läheb võtab kuurist oma (esituleta) ratta.

8.25 on Ploomi kott ratta küljest lahti lõigatud ning poeg ise bussitatud. Proua ema jalutab kodu poole, kaks ratast käekõrval.

8.40 võtab proua ema kohvitassist teise leige sõõmu. Tehtud!

One thought on “Olmekaardistusi: argipäevahommik

  1. Väga südantsoojendav lugeda! Ma ei tea, kas asi oli selles, et mina käisin nn õhtupoolses vahetuses või milleski muus, aga mind ei pidanud algklassides üles ajama ega kodust välja tõstma. Kooliasjadest ei teadnud vanemad midagi jne.

    Aga järeltulev põlv paneb mind pea igal hommikul oma hingamise peale mõtlema!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s