Supp ja põsed

Eile sai värske 1,5-aastane viimaks ka nõuetekohaselt mõõdetud ja kaardistatud: 9700 g raske, 80,5 cm pikk, peaümbermõõt 47,5 cm, hambaid 16, sõnu, nagu viimases postituses mainitud, omajagu – aga eks anta ka eeskuju:

Pangaasius õhtusöögilauas: “Uau, Epp! Sa praegu pisut riivasid lauda; see leeme (limn leem – toim.) kõik mu taldrikus liikus, aga peamiselt jäi silma  see, kuidas kõik need asjad siin supi sees tantsisklesid ja edasi-tagasi liikusid!”

Aga mis veel Põsekesse puutub, siis tema on jätkuvalt sedavõrd oma nime vääriline, et tohter kirjutas välja seebimullid, vile ja joogikõrre. Põselihaste treenimiseks.

Summeerides Prousti

Unejutt 23.11.2017

Lisaks tantsule, laulule, tobeda kõnni harjutustele ja kange iseloomu demonstreerimisele tegeleb pooleteiseaastane Põseke hoogsalt sõnavara-arendusega.

Lähikondlastest osatakse ära nimetada pap-pa ehk At-ti (papa), ämme (proua ema), Aul (Ploom) ja Titsi (Pangaasius). Seejuures tähistab sõna titsi lisaks ka mütsi ning otsimist, nii et vennad unistavad päevast, mil neil õnnestub panna Põseke ütlema lauset “Otsi Pangaasiuse mütsi!”.

Lisaks perele on Põsekese elus tähtsal kohal rõivastusküsimused. Kummutist erinevaid riideesemeid otsides ja neid enesele loominguliselt selga kombineerides möödub tihti suur osa päevast. Nimetamist väärivad rõivatükid ja aksessuaarid on lisaks juba mainitud titsile veel khii (kiiver), all (sall), knn (kindad), õll-lle (põll), ütsi (püksid), aapa (saapad) ning ampsu (kampsun).

Kolmas praeguseks enim kaetud rubriik on kahtlemata loomariik. Suuremat jagu selle asukatest tunneb noor Põseke nende enda jutu järgi – nii on karu mõmm-mõmm, koer ouhh-ouhh, öökull uh-huu, kukk tit-(te)-tii, kana kaa-kaa, part phrää, konn khroo ja lammas phää. Erandiks on hiir, keda Põseke raamatupildil nähes nimetab kenasti sõnaga hii, ja kass, keda tähistab kirjas väljendamatu terav inin.

Veel pakuvad Põsekesele suurt huvi kehaosad, mida ta on varmas näitama nii enese, kaaskodanike, mänguasjade kui ka raamatuillustratsioonide peal. Neist tähtsamad on nnn (nina), huu (suu), imm (silm), khhr (kõrv), khht (kõht), all (jalg) ning ziss (nibu).

Peale nende teemarühmade kuuluvad Põsekese leksikoni veel seesugused eluliselt olulised sõnad nagu te’e (tere), taa-taa (nägemist), atäh (aitäh), alli (kalli), taai (pai), bhuss (buss), aat-ta! (vaata!), õnts (põnts – oluline osa igapäevase rattasõitja sõnavarast), otsas (otsas), (koos ilmeka kätelaiutusega lausutud) eioe (ei ole, kadunud), kak-ka (kaka), fiss (piss), khra-khra (kartul), khru (kurk), uu-aa (juua), uutu (juust), prutruu (puder), thut-tuu (kõik magamisega seonduv), (hoiatavalt lausutud) khuu! (kuum; kohv; ahi), (hoogsast pearaputusest saadetud) phuu-tuu (ei puutu), ampa (lamp) jne. Üldiselt lisandub sõnu praeguses eluetapis Vändra saelaudadena igal eluhetkel, kuivõrd kõike kuuldut üritatakse entusiastlikult kohe järele korrata.

Olulisimaiks on siiski jäänud innukas peanoogutus nõustumiseks, samavõrd innukas pearaputus saadetuna hoogsast äist eituse väljendumiseks ning nõudlik sjee! (see) kõigi veel omaette sõnaga katmata objektide tähistamiseks.

Varsti saadame võistlusele!

 

 

Eepilisevõitu

Kindlasti on kusagil olemas ka nädalad, mil nagu suurt midagi ei toimugi. Meile pole neid viimasel ajal jagunud.

Härra näiteks valmistas möödunud nädalal ette bürokraatilise suurteose “Ood väiklusele” läbiviimist, mille tulemusel meil pärast eepilist notarikülastust 23 allkirjaõigusliku inimese osalusel on nüüd juures mõned ruutmeetrid pööningupinda ehk tulevane Põsekese tuba; veetis rohkelt tunde Põsekesega (kui tolle ema parasjagu tööl oli,  Auras Pangaasiuse kadunud ujumisriideid kaevandas – ujumispüksid ilmusid välja, prillid ja rätik on ilmselt ladestunud kuhugi inimesele veel kättesaamatutesse süvakihtidesse – , lapse hambumusest oimetuna poole lõunani magas, koolilaadaks paaniliselt jäneseid kudus, marionettnukuetenduse proovis viibis või laadal etendust ennast läbi viis); tegeles paralleelselt vist umbes nelja käimasoleva kirjatööga; valmistus välisvisiidiks; juhendas juhendatavat gümnasisti; valmistas kuulimänge; tegi perele küpsiseid ja bubertit; meisterdas koolilaadaks hiiglasliku postkasti; aitas ette valmistada ja läbi viia viienda klassi postkontori-töötuba ja jõudis vist korra trennigi. (Kes palju teeb, ega see enam suurt muud jõuagi, nagu meil öeldakse.)

Proua ema tegi kõike eelmises lõigus mainitut ning üritas perekonna enam-vähem ära toita ja (talutavas puhtusastmes rõivastega) katta.

Ploom oli suurema jao nädalast salapäraselt haige, valutas vanaema pool pead ja oli isegi eelteismelise kohta tavatult tujukas, aga toibus nädala lõpuks sedavõrd, et laadaeelsel ja laadapäeval samuti oma väärtuslik panus Põsekese hoidmisse anda. Suurüritused Ploomile siiski väga ei istu (ja ega kõigile peagi istuma), nii et pool laadapäeva pilgeni rahvast pungil koolimajas vastu pidada oli paras katsumus. Õhtuks oli laps nii oimetu, et toimetasime ta arstlikule läbivaatusele, kus selgus, et tegemist on täiesti terve isendiga (ilmselt siis ikka ealised iseärasused või november).

Pangaasiusel oli enda sõnutsi täiesti suurepärane nädal, järjest ainult toredad päevad. Koolis läks hästi, trennis läks hästi (“Meil on väga tore treener. Ta läheb raskelt närvi!”), ujumas läks hästi, vanematega väljas söömas oli nii tore, “Harry Potteri” V osa on nii põnev, klaveritunnis läks hästi, näiteringis läks hästi, sõbra pool läks hästi, kadrisandis läks hästi ja ka laata nautis Pangaasius silmanähtavalt iga ihuraku ja raugematu hooga ürituse algusest lõpuni. Mõni lihtsalt oskab!

Põseke sai kõige selle keskel suurema – ja tegelikult ka vähema, kuna tegemist oli proua ema koosolekupäevaga – pidulikkuseta poolteist aastat vanaks. Lisaks mahtus temagi nädalasse notariskäik, restoranikülastus vanemate ja vennaga ning pikk laadapäev. Laadal meeldis Põsekesele kõige rohkem diskotuba, kus ta ennastunustavalt tantsu vihtus. Aga ka vennaga kinoseansil. proua emaga kohvikutes ning papaga erinevates meisterdamistubades käia oli tore. Kontserti nautis Põseke sügavas unes, liigahtamata isegi gümnasistide kujundujumiskavale järgnenud tormilise aplausi peale ning virgudes alles selleks, et segakoori viimasele etteastele asjatundlikult plaksutada.

Järgmine nädal viib härra Pariisi ja jätab ülejäänud perekonna omapäi igapäevase olmega võitlema. Vürtsi lisavad nädala lõpus ees seisvad Ploomi jalgpallivõistlused pealinnas, mis ootavad mingi logistilise lahenduse väljatöötamist, ning esimene advent. Nalja saab!

Voltimisest ja hariduskorraldusest

Laupäeval rääkis Jaan Aru Rahvaülikooli loengus, et nutitelefoni kätteandmise asemel tuleks lapse aju huvides hoopis koos näiteks midagi voltida, ja ennäe, täna pärast õhtusööki õpetaski Ploom kogu perekonna laternat voltima. Selle käigus õnnestus proua emal välja pressida tunnistus, et õpetaja töö on päris keeruline. Eks me neljakesi pakkunud ka üpris esinduslikku assortiid võimalikest õpilastüüpidest: õpilane, kes õppetegevuse teostamise ajal otsib Youtube’ist mussi ja peab kiiresti korraks isale helistama (härra); õpilane, kes lihtsalt pidevalt suvaliste teemadega sisse sõidab (proua ema); õpilane, kes on küll väga innukas, ent takerdub igal sammul omaenese fantaasia keerdkäikudesse (“Vaata, minu oma on ju nii ka juba päris lahe … see on nagu pesa ja siit paistab üks nokakene … oo, vaata, nagu kristall ja taustal on mäed …  aga vaata niipidi, nii on ju nagu konna alakeha!”, Pangaasius) ning viimaks muidugi see alati kohal olev õpilane, kes kaasatöötamise asemel joonistab, tantsib, luba küsimata teiste töid rebib ja lihtsalt karjub (Põseke).

Ploom sai oma ülesandega siiski suurepäraselt hakkama (järgmiseks soovitaksin katsetada silmuste vardale loomise õpetamist korraga kümnele esimese klassi õpilasele), sinna juurde aga pajatas ise nii: “Ma ei tea, mulle see aasta on inglise keele tunnid ka nii meeldima hakanud …  ma ei tea, see on nii veider … nagu … meil on nüüd inglise keeles ka hästi tihti sellised väikesed tunnikontrollid nagu vene keeleski, ja ma ei saa tõesti aru, aga see vist meeldib mulle!”

“Aga mis siis üldse saab, kui sa ei tee kooli lõpueksameid ära?” uuris jutujätkuks kohe Pangaasius, kelle latern parasjagu oli jõudnud etappi “nagu ralliajamisauto”,  “kas siis peab uuesti esimesse klassi minema?”

“No see oleks küll päris karm,” arvasid vanemad. “Mõtle, jääb näiteks üks punkt matemaatikaeksamist läbisaamisest puudu ja pauh, tagasi esimesse …”

“Siis sul on võib-olla juba omal lapsed, lapsed on näiteks kolmandas, ise oled teises,”  arvas Ploom.

“Lapsed on kolmandas, ise oled teises ja muudkui nõuad lastelt: “Noh, mis see ruutjuur on, mis see ruutjuur on?”” kiitis Pangaasius takka.

Laterna voltimise eksamist saime seekord siiski õnneks kõik läbi. Ainult Põseke teeb enda oma kunagi hiljem. Võib-olla näiteks esimese klassis. (Ja olgu kõige lõppu poolihääli lisatud, et nagu Jaan Aru, ei ole ka proua ema just suurim voltimise austaja. Aga noh, laste  aju nimel muidugi.)

Samastumine

Pangaasius on kohe-kohe lõpetamas “Harry Potteri” IV osa. Viimase otsa põnevus ja sportlik hasart (no ikkagi esimene sellist mõõtu – ligi 600 lk! – iseseisvalt läbi loetud raamat) kokku sunnivad lugema igal ärkveloldud hetkel ja nii polegi imestada, et hommikul ärgates kerkib esimese unesegase küsimusena huulile: “Kus mu puujalg on?!?”

(Pangaasiuse lemmiktegelane on loomulikult Hullsilm Moody.)

Mõttemeistrid

“Ainult üks asi,” lisab Ploom veel ühe une-eelse mõtte, “kui ma mõtlen, kuidas mu aju töötab, siis ju nagu mu aju mõtleb, kuidas ta töötab.”

Vanemad arvavad seepeale, et nii see tõepoolest on ja et on väga äge, et Ploomil sellised mõtted tulevad.

“Jah,” kiidab Pangaasius kõrvalt, “ja minul jälle on isegi sellised mõtted tulnud, et milline mu aju on. Et mul on seal igasugused akud ja mälupesad ja siis ma nagu võtan nad käega peast välja ja nad sosistavad mulle, kuidas asjad on …”