Voltimisest ja hariduskorraldusest

Laupäeval rääkis Jaan Aru Rahvaülikooli loengus, et nutitelefoni kätteandmise asemel tuleks lapse aju huvides hoopis koos näiteks midagi voltida, ja ennäe, täna pärast õhtusööki õpetaski Ploom kogu perekonna laternat voltima. Selle käigus õnnestus proua emal välja pressida tunnistus, et õpetaja töö on päris keeruline. Eks me neljakesi pakkunud ka üpris esinduslikku assortiid võimalikest õpilastüüpidest: õpilane, kes õppetegevuse teostamise ajal otsib Youtube’ist mussi ja peab kiiresti korraks isale helistama (härra); õpilane, kes lihtsalt pidevalt suvaliste teemadega sisse sõidab (proua ema); õpilane, kes on küll väga innukas, ent takerdub igal sammul omaenese fantaasia keerdkäikudesse (“Vaata, minu oma on ju nii ka juba päris lahe … see on nagu pesa ja siit paistab üks nokakene … oo, vaata, nagu kristall ja taustal on mäed …  aga vaata niipidi, nii on ju nagu konna alakeha!”, Pangaasius) ning viimaks muidugi see alati kohal olev õpilane, kes kaasatöötamise asemel joonistab, tantsib, luba küsimata teiste töid rebib ja lihtsalt karjub (Põseke).

Ploom sai oma ülesandega siiski suurepäraselt hakkama (järgmiseks soovitaksin katsetada silmuste vardale loomise õpetamist korraga kümnele esimese klassi õpilasele), sinna juurde aga pajatas ise nii: “Ma ei tea, mulle see aasta on inglise keele tunnid ka nii meeldima hakanud …  ma ei tea, see on nii veider … nagu … meil on nüüd inglise keeles ka hästi tihti sellised väikesed tunnikontrollid nagu vene keeleski, ja ma ei saa tõesti aru, aga see vist meeldib mulle!”

“Aga mis siis üldse saab, kui sa ei tee kooli lõpueksameid ära?” uuris jutujätkuks kohe Pangaasius, kelle latern parasjagu oli jõudnud etappi “nagu ralliajamisauto”,  “kas siis peab uuesti esimesse klassi minema?”

“No see oleks küll päris karm,” arvasid vanemad. “Mõtle, jääb näiteks üks punkt matemaatikaeksamist läbisaamisest puudu ja pauh, tagasi esimesse …”

“Siis sul on võib-olla juba omal lapsed, lapsed on näiteks kolmandas, ise oled teises,”  arvas Ploom.

“Lapsed on kolmandas, ise oled teises ja muudkui nõuad lastelt: “Noh, mis see ruutjuur on, mis see ruutjuur on?”” kiitis Pangaasius takka.

Laterna voltimise eksamist saime seekord siiski õnneks kõik läbi. Ainult Põseke teeb enda oma kunagi hiljem. Võib-olla näiteks esimese klassis. (Ja olgu kõige lõppu poolihääli lisatud, et nagu Jaan Aru, ei ole ka proua ema just suurim voltimise austaja. Aga noh, laste  aju nimel muidugi.)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s