Karma või midagi

1997. aasta sügisel kolis proua ema, toonane üheteistkümnendik, Tartusse elama. Et mobiiltelefone veel polnud, tuli proua ema proua emal lapse käekäigu vastu huvi tundes jope selga tõmmata ja võtta ette kümneminutine jalutuskäik lähima telefoniautomaadi juurde. (Dramaatilisuse huvides kujutlegem siinkohal, et tegevus toimub näiteks hilja novembris ja proua ema proua emal on selja taga väsitav tööpäev, eks.) Telefonikõned olid enamasti järgmised:

Proua ema proua ema: “Noh, kuidas siis läheb?”

Proua ema: “Hästi.”

*

2017. aasta laupäevasel detsembrihommikul osales Pangaasius elu esimesel breiktantsuvõistlusel. Proua ema koos Põsekesega oli vanaema pool lubatud telefonikõnet oodates mõistagi uudishimust kõveras. Pool neli ei pidanud närv enam vastu ja proua ema saatis pojale võimalikult käsuaalse sõnumi: “Kuidas läheb?”

Minuti pärast saabus informatiivne vastus: “Hästi.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s